Kui ma tosina aasta eest esimest korda Hiiumaa kinomaailma telgitagustega tutvusin, oli lähtekohaks kord nädalas pühapäeva õhtuti Kärdla kultuurikeskuse kinosaalis filmilindilt näidatav üksik seanss.
Enamasti näidati filmi, mis Tallinna kommertskinodes oli juba mitmeid kuid kui mitte pool aastat varem linale jõudnud. Filmilindi eripära oli lihtsalt selles, et kogu riigi peale oli igast filmist vaid loetud arv koopiaid ja peale koorekihi riisumist suurtes kinodes jõudsid filmirullid maakinodesse alles viimases järjekorras.
Erinevatel põhjustel aga hakkas just tol perioodil filmilindi-kino vaikselt välja surema. Ühest küljest oli põhjuseks, et filmilintide valmistamine ja selleks vajalikud keemilised elemendid läksid üha kallimaks ja kättesaamatumaks ning filmilindile salvestunud linateosel olid piirid ees ka pildikvaliteedi osas. Kuid teisalt oli veelgi olulisem asjaolu, et filmide tootjad olid võimetud üha kasvava filmipiraatluse osas, mis kõigile kättesaadava interneti tuules pidevalt ning üha parema kvaliteediga hoogu kogus. Kui filmilindiga rullid olid stuudiost välja saadetud, siis ka kõige karmimaid turvameetmeid järgides polnud kellelgi täpset ülevaadet, et mil moel neid tegelikult kasutatakse või piraatluse nimel kopeeritakse.
