“Õige nüüd asi,” toriseb ehk mõnigi selle pealkirja üle, “kastanid ju meil eluaeg viljund.”
Ikka ja jälle tuleb üle seletada, et see meie parkide ja aedade hobukastan pole kellegi õige kastan. Viljadel küll väliselt pisukest sarnasust jagub, ent süüa need ei kõlba ja üleüldse kuuluvad hobukastanid seebipuuliste sugukonda ja koguni seebipuulaadsete seltsi. Seevastu õige kastan ehk söödav kastan ehk harilik kastanipuu (Castanea sativa) koos tammedega on pöögiliste sugukonnas, sealt edasi omakorda pöögilaadsete seltsis. Nii et hobukastaniga pole tal tõesti mingit pistmist.
Kastanipuud jäid jääajas ellu Kaukaasias ja Vahemere naabruses. Lõunamaades on kastanid olnud ammust ajast vajalik energiarikas toidupoolis. Pealekauba on kastanipuu ka lihtsalt ilus, just põliselt vägevaks kasvanuna. Meil sääraseid kahjuks näha ei saa. Kastanipuu on nimelt võrdlemisi külmaõrn. Alles viimased soojemad aastakümned on andnud lootust tema edenemiseks siin kaugel põhjamaalgi.
Juba aastal 1995 korjasin Riia botaanikaaiast mõne kastanivilja. Need osutusid aga tooreks. Kümme aastat hiljem sai ostetud Stockmannist kastaneid. Selle külvi võttis paraku 2006 jaanuari paljaskülm maa sees ära. Järgmine sats läks aga õnneks ja nii tärkas mul 2007. aastal kastanitõusmeid murdu.
Polnud nende elu siiski edaspidi teab mis kerge. Mitmel talvel külmusid nood tagasi. Viimati isegi 2018 talv tõi tagasilööki. Üks aga elas selle üle, on suutnud ülespoole sirguda 2013 talvekahjust saadik, olles nüüdseks julgelt neli meetrit kõrge. Mullu ilmutas esimese vilja, tänavu aga juba kaheksa. Sellised helerohelised ülinõeljate ogadega siilikerad.
Jagasin oma kastaniistikuid ka siia-sinna laiali. Et ehk natukese merele lähemal, kui Nõmba seda on, saavad parema elu peale.
Tänavu sain siit-sealt tagasisidet. Paaris kohas Kõpus vohavad nad põõsakujulistena täitsa hästi ja üle 3 m kõrge kastan Ojakülas ilmutas ka vilju.
Septembri lõpul käisin Kärdlas Tiigi tänaval Ave Vita!s Ave kutsel sealseid kastanipuid üle kaemas. Kaks põõsjat puud loovad väikse padriku, suurem neist nelja meetri kõrgune, teine tiba väheldasem. Ent too teine, lõunapäiksepoolsem, on ladvusse kasvatanud tervelt kuraditosina jagu “siile”. Kusjuures sekka ikka lausa kolmekaupa, ühel varrel tervelt viis vilja ülestikku. See on vägagi märkimisväärne!
Tekkis huvi, et millal ma õigupoolest need siia kohvilähkrite linna sokutasingi? Kodus päevikuid lapates leidsin üles. Siinkohal väike katke toonasest 4. oktoobrist 2009. aastast:
“Minu kingitus: 2 Castanea sativa’t. Kaevasin aias maasse, Ave, Kata vahtisid, Peeter pildistas “ajaloolist” hetke. Hea paks happeline muld. Nii tore, Kärdlas kasvavad nüüd tõelised kastanipuud! Vast edenevad. Metskitsi pole siin ja ka mitte selliseid rõvedaid hiliskülmi kui Nõmbal. Mereline kliima, see on hea.”
Mulle toona oli tõesti kuidagi hästi oluline rikastada natukesegi Kärdlat huvitavate puudega. Ning kaks kastanipuud sobisid sinna Ave Vita! aeda selleks suurepäraselt.
Ave küll mõni aasta hiljem nentis, et ei neist ikka puid tule – talvekülmad tegid sealgi oma tööd. Viimased talved on aga armulised olnud. Ja näed sa, juba kastanipuud viljuvadki ning seda suisa mitmel pool Hiiumaal!
Kas viljad aga küpseks saavad, on iseküsimus. Ja näis, millised järgmised talved tulevad. Hirmutatakse muudkui arktilise jugavoolu võngetega…
