erakogu See pole kaugeltki esimene kord kui Hiiumaa ametikooli (HAK) õpilased oma praktika välismaal teevad.
Inglismaa kogemus
Oma muljeid jagasid Heinrich Laan (25) ja Kersti Kivilo (24), kes töötasid Inglismaal Great Yarmouth´i konserveerimisfondi hoole all.
Koos koolikaaslase Eiko Vahteriga restaureerisid nad 18. ja 19. sajandi kivist kalmistumonumente ning aitasid 12. sajandist pärit varemetes kirikut taastada. Neljanädalase praktika jooksul osalesid nad ka arheoloogilistel väljakaevamistel. Tööd sai tehtud kõvasti, aga praktikandid kinnitasid, et ka puhkamise tarvis ning linna ja kultuuriga tutvumiseks jäi vaba aega.
Augustist Inglismaal töötanud õpilastega liitus septembri alguses ka kooli restaureerimise eriala juhtivõpetaja Karin Kirtsi (33), kes käis täiendamas kiviehitiste ning traditsiooniliste ehitusvõtete ja materjalide alaseid teadmisi.
Praktika korraldusega oli juhtivõpetaja rahul ja lisas riigi esmakordse külastuse kohta: “Inglismaal on inimesed äärmiselt sõbralikud ja abivalmid, lihtsad ja mõnusad”. Tema sõnutsi pidid õpilased praktikale saamiseks olema hoolsad õppetöös, kirjutama motivatsioonikirja ja avalduse.
Võõrustaja: Ei kõhkleks tööd pakkumast
Ka noored restauraatorid olid Inglismaal esmakordselt. Nii vastuvõtuga kui praktikal omandatuga jäid nad väga rahule. Juhendajate ja kaaslaste kohta ütles Laan: “Kõik olid väga toredad, armsad, rõõmsad. Kõik oma ala professionaalid.” Ka Kivilo kinnitas, et kõik praktikajuhendajad olid väga kogenud ja oskasid hästi selgitada, mida nad sinult ootavad ja mida kuidas teha.
Küsimusele, kas nad tahaksid Inglismaale tööle jääda, vastas Laan, et kindlasti ning ka Kivilo oli brittide ja nende riigiga rahul: “Oleksin kindlasti nõus Inglismaal elama ja töötama.”
Praktikante vastu võtnud Darren Baker (47), kes on eelnimetatud fondi projektijuht ja ühtlasi valdkonna juhtivametnik Great Yarmouth´i linnaosavalitsuses, kinnitas, et iga kord kui ametikooli õpilasi on võõrustatud, leidub nende seas mõni, kellele ta ei kõhkleks tulevikuski tööd pakkumast, kui nad kunagi sooviksid naasta.
Baker hindas Eesti õpilaste inglise keele oskuse väga heaks öeldes, et õpilased saavad kõigist instruktsioonidest aru.
Ka Kirtsi kinnitas, et meie õpilased said võõrkeelses keskkonnas kenasti hakkama: “Veidi häbelikud, aga said kõigest aru.”
Ei esimene ega viimane kord
Bakeri sõnul pole see esimene ega viimane kord ametikooli õpilasi praktikale kutsuda – 2013. aastal võõrustasid nad Great Yarmouthis viit õpilast ning kutsusid veel viis selle aasta alguses projektis kaasa lööma. Baker rääkis, et nad on väga rahul meie õpilastega, kes on teinud väga kõvasti tööd. “Ka juhendaja Karin avaldas meile uskumatult sügavat muljet oma teadmiste, oskuste ja ekspertiisiga ning ehitiste konserveerimisse ja taastamisse puutuva suhtumise ja filosoofiaga,” lisas ta.
Tulevikust rääkides ütles Baker, et partnerlus on nende jaoks väga oluline, kuna võimaldab jagada teadmisi, vahendada kultuuri ja saada uusi kogemusi. “Meie, kui indiviidid ja kui organisatsioon, õpime palju kõikidelt õpilastelt ja õpetajatelt, keda siin võõrustame,” ütles ta.
Eriarvamused Portugalist
Maastikuehituse eriala õpilased Anželika Salumaa (39) ja Kristel Pisa (31) olid Portugalis esmakordselt. Nemad töötasid septembris Braga linna St Victori linnaosa-
valitsusele kuuluvates aedades ja parkides.
Mõlemad jäid kaaslaste ja juhendajatega rahule. “Siinsed inimesed on äärmiselt tähelepanelikud, hoolitsevad, sõbralikud ja lahked,” rääkis Salumaa. “Töötasime avalikul haljasalal tänava ääres, seega oli inimeste huvi suur: autod peatusid ja jalakäijad uudistasid ning küsisid. Ka kohalik leht käis lugu tegemas,” rääkis Pisa Hiiu Lehele.
Praktika raames kujundasid nad avalikke haljasalasid. Pisa kirjeldas praktika keerulisemaid tahke: “Meile näidati kahte platsi, mille jaoks tegime ise kavandi. Kuna juhendaja arvas, et platsil võiks olla Braga linna sümbol või lipp, siis otsustasimegi nii teha.” Mõlemad töötasid Braga linna ühe sümboli Arco da Porta Nova ning linna nimetähtede kujundamisel. Selgituseks, et Arco da Porta Nova, tõlkes Uue Värava võidukaar on 1512. aastal valminud värav linnamüüris.
Esialgne plaan oli teha kaar kividest ja logo suuremad jooned mägisibulatest, kuid nii see ei läinud. Kive aias kasutada ei lubatud, sest neil on tänavad st vanalinna sõiduteed niigi kividest ja mägisibulat linnale kuuluvas aiandis ei olnudki.
“Palju aega võtavad igasugused läbirääkimised erinevate linnaametnikega, sest kõik tahavad kursis olla. Uuesti valitud taimi ei pruugi olla piisavas koguses, tuleb jälle aiandisse kohale minna,” selgitas Pisa tööprotsessi kulgu. “Meie moodus, plaan nööridest ruudustikuna maha märkida, tundus neile huvitav. Ise nad nii ei tee, sest see olevat tüütu ja aeganõudev.”
Pisa arvas, et kõige kummalisemad olid nende tööriistad: “Proovisime, aga töötegemine nendega meil eriti välja ei tulnud ja need tundusid meile kui kiviaegsed. Nii käidi meile ekstra istutuskühvleid ostmas.”
Kodus on parem
Vabal ajal tutvusid ka nemad linna vaatamisväärsustega. “Jalutame vanalinnas, käisime laupäeval turul ja plaanime minna missale, et kohalikku kultuuri tundma õppida. Turg on täiesti erinev meie omast. Müüjad karjuvad ja reklaamivad oma kaupa, ostjaid jagub nii riietele, puuviljadele kui ka eluskanadele-küülikutele,” kirjeldas Pisa kohalikku eluolu veel praktikal viibides.
Küsimusele, kas nad oleksid nõus Portugali elama ja tööle jääma, vastasid nii mõlemad, et ei soovi. Anželika Salumaa kinnitas: “Siin on hea, aga oma kodus on ikka parem.”
“Siin on küll elutempo rahulikum, aga kodu on ikka kodu. Meil on majade ümber rohkem ruumi, suuremad aiad,” lisas Kristel Pisa.
