Hiie raba on väike rabalaiguke, peidetud Rapla-Lelle maanteed ääristava Ohekatku hiiemäe seljaku taha. Ega meil erilist plaani sel septembripäeval sinna minna olnudki. Kuid rabas peitub tilluke saar ja noh, võiks selle ju siiski üle kaeda.
Hiie raba on pigem hõre rabamets, kaetud mändidega, kuid piisavalt valgusküllane, et seal saaks kasvada erinevad rabataimed. Turbasamblal leidub jõhvikaid, lopsakaid murakalehti, aga ka pohli. Pilvikud punasid. Hõbetas mõni “soolavendli” ehk küüvitsa puhmas. Esindatud olid sookail, kukemari ja veel mõne hilistunud õiega kanarbik. Sinikapõõsail aga olid küljes imelikud piklikud lehed, mis meenutasid porssa.
Lääne-Eestile iseloomulikku porssa siin siiski ei kasva. Hoopis imelikud põõsavitsad, osalt juba natukese raagus, veel küljes rohelisi ja kollaseid sakilise servaga pisikesi lehelitreid. Vaevakased! Meie looduse neljas kaseliik, relikt jääajajärgsest jahedast kliimaperioodist. Nägin vaevakaske looduses siin üldse täiesti esimest korda. Pole ka ime. Hiiumaal, aga ka Saaremaal teda looduses ei kasva, küll aga Muhumaal. Eestis asustab vaevakask siirdesoid, rabasid ja rabastuvaid metsi põhiliselt lääne-, põhja- ja keskosas. Vaevakask on seni mulle tuttav vaid koduaiast, kus laiutab madala pussakana tiigisaarel. Hiiumaal on vaevakask niiöelda sissetoodud võõrliik. Nüüd olin siis vaevakase päriskodus. Neid jagus siin paarijalase vitsavõsana õige laialdaselt. Huvitav vaadata, ent millegipärast väga keeruline fotole jäädvustada. Mõni kohe ei taha imelikul kombel hea modell olla!
Nõndaks, aga see rabasaar? Seal puude taga paistis midagi tihedamat. Sellist rabasaart polnud ma kunagi varem näinud. Nagu kunstlikult kuhjatud või pisike
vulkaanikoonus kerkis ta järsult üles, nii umbes 3–4 meetrit rabapinnast kõrgemale. Pinnas koosneb seal arvatavalt lubjasest moreenist, sest taimestik näis lubjalembene, näiteks kasvab siin verevat kurereha, aga ka maikellukest, sinilille, lillakat, leidus ka üksik kuutõverohi. Puudest kuused-haavad-kased, mänd ning sarapuud. Ja väiksed tammetited.
Silm tabas tavaliste seas imelikke sinililli, kel lehtedel iseäralikud hõbedased laigud. Kusjuures kõigil neljal eraldi kasvaval taimel oli see muster täitsa ühtemoodi. Millised ainulaadsed “alpikannimustrilise” lehega sinililled!
Siiski sain hiljem teada, et need ei ole sellele rabasaarele ainuomased. Meil Hiiumaalgi kasvab sääraseid sinililli. Aga neist tasuks kunagi kirjutada juba omaette lugu.