Kaua aega tundus asimiina mu jaoks millegi väga eksootilisena, keda pole mõtet omale soovidagi.
Aga kui kirjanduses kohtasin viidet, et talub teine kuni -28 kraadi külma ja kuna levib looduslikuna Lõuna-Kanadas, siis…
Iseküsimus, kust säärast ilmaimet kätte saada? Eesti taimeärid sellist kahtlast tegelast ei paku. Siis aga avanes Aavikuemanda veebipoe kaudu kanal ja nii jõudis mullu kuumal juulikuul mu aeda Saksamaalt pärit asimiina istik. Hind tolle nääpsu eest oli kirves – 70 eurot, aga või see üht tõsimeelset dendrofanaatikut rivist välja lööb! Iseasi, kui selle nääpsukesega midagi juhtuma peaks… Kole mõeldagi.
Põuasuvi näitas metsaaias kätte kuivad ja niisked kohad ning nii sai asimiina sobivasse niiskesse tiigikaldasse paika. Muide, see liik olla haprate juurte häirimise suhtes väga kapriisne ja istutada soovitatakse ainult potis kasvatatud taimi. Minu asimiina kohanes jalamaid ja kukkus
+31kraadiste päevade jooksul teiskasvu venitama. Aga nii kui augusti keskel läks jahedaks, nii lakkas ka juurdekasv. Arvatavasti polegi asimiina puhul niivõrd probleemiks meie talved, kui suvekuuma vähesus. Mullu jagus kuuma igatahes piisavalt ja ka talv tuli leebe. Nii et alustuseks üpris paljulubav.
Mu istik on poogitud sort ‘Sunflower’, kes peaks olema osaliselt iseviljastuv. Pidasin plaani, et kui pookealus tulevikus juhtuks juurevõsu andma, siis tasuks see suureks kasvatada ja nii peaks ‘Sunfloweri’ viljumine paranema. Kuid see on kauge plaan. Pealegi, kas asimiina viljad meie tingimustes üldse valmikski? Suure Järvistu ääres on suved kuumemad kui meil ja viljad küpsevat oktoobri esimesel nädalal. Hiiumaal tundub see sel juhul üsna lootusetu. Kuid unistada ikka võib. Kujutlesin, kuidas aastate pärast saan maitsta oma elu esimest asimiina marja. Kui “banaanine” ta ikkagi on? Kuid juhtus nii, et asimiinapuid nägin ja vilja mekkisin juba kahe kuu pärast, septembris Rogowis.
Kesk-Poolas asuv Rogowi arboreetum on Eestist tulnule täis üllatusi. Lausa imekspandav, kui võimsalt võivad vohada igasugu imepuud paigas, mille talved ei erinegi suurt Lääne-Eestist. Tõsi, suved on seal pikemad ja soojemad.
Rogowi üheks sümboliks võiks olla asimiina. Neid pole seal mitte üks ega kaks, vaid õige mitu. Kõik ilusad puukujulised isendid, ripjate suurte lehtedega võrad kuni 8 m kõrged. Puude all vohavad juurevõsudest alguse saanud asimiinad. Puuderühmi on vähemalt kaks.
Isendirohkem salu kasvab arboreetumi tagaosas ja on eriti tähelepanuväärne oma viljumise tõttu. Just jah, olidki asimiina eksootilised viljad keset üsna kodust Poolamaad suvaliselt käeulatuses! Noppisin ühe kolme tolli pikkuse marja ning lõin uudishimulikult hambad sisse.
Võehh, kõike muud kui meeldiv! Maitse tekitas tunde nagu oleks pesupulber suhu sattunud. Võib-olla olid viljad veel natuke toored? Samas viljaliha oli juba pehmelt “banaanjas” nagu peab. Küllap oli viga selles, et ampsasin koos koorega. Nimelt koort ei sööda. Igatahes olid seemned sees mustjad ja vili seega justkui küps.
Maas vedeles mulluseid mustunud viljakesti. Nendes olid seemned juba tühjaks kõdunenud. Tõin kolm värsket vilja kaasa, millest lödistasin välja 21 seemet ja külvasin need metsaaeda sarapuu alla. Viljaliha ma aga miskipärast enam ei mekkinud. Tagantjärgi mõeldes on sellest kahju.
Kui asimiinaseemned idanevad, kavatsen neid oma metsa istutada terve rühma. Põhimõtteliselt võiks ju ka pookimise ära õppida ja osadele seemikutele ‘Sunfloweri’ oksi küljutada? Iseasi aga, kuidas asimiina üldse meie tingimustes edeneb ja ega vist küpseid vilju maksa loota. Samas ilmastik justkui soojeneb, sellest annavad tunnistust mitmed eelnenud kuumad suved. Ja seda just asimiinale tarvis ongi.
Eriti julgustav on asimiina näide Soomest Mustilast, kus kliima on Lääne-Eestist karmim. Ometi edeneb seal sajandi algusest saadik kaks asimiinat, kelle seeme pärineb areaali põhjapiirilt Michiganist. Ja kui asimiinad juba Soomes kasvavad, miks mitte siis ka Eestis!
