Tapio Vares Siin on säilinud tseltised, hobukastan, plaatan, isegi ambrapuu. Kuid siiski on paljud taimerühmad hävinud. Näiteks ei leia meie maailmajaos enam magnoolialisi.
Põhja-Ameerika idaosas on alles hulk magnoolialiike ja suisa suured tulbipuumetsad. Magnoolialaadsete seltsist (Magnoliales) leidub USAs aga annoonalisi, kes on tuntud eeskätt troopiliste viljapuudena. Annoonaliste sugukonda kuulub asimiina perekond. USAs levib lähistroopilistel aladel kaheksa liiki asimiinasid, lisaks üks eriline liik: söödav asimiina (Asimina triloba), inglise keeles paw-paw, indiaanlased kutsunud teda assimin.
See asimiinaliik levib laialdaselt USA idapoolses osas, ulatudes Kanada lõunaotsa. Näiteks peaks asimiinasid kasvama Niagara joa piirkonnas.
Asimiina näeb lausa troopiline välja. Olles küll heitlehine, on ta ühejalased piklikud lehed iselaadselt rippu, luues hetkega seletamatult lõunamaise meeleolu.
Kevadel ilmuvad võrseraagudele kuue lehega 1–2tollise läbimõõduga mustjaspunased õied, mis lehkavat mädaneva liha järele. Huvitav on, et algselt emased õied muutuvad hiljem isasteks, seega viljumiseks peab lähestikku kasvama vähemalt kaks eri puud. Seega ühe sordiga pole mõtet istandust rajada. Siiski olla Euroopaski kasvatatav ja müüdav ‘Sunflower’ sort osaliselt iseviljastuv.
Asimiina viljaks on botaaniliselt mari, nagu muuseas ka banaani vili on mari. Tunduvad väga kummalised marjad ausalt öeldes… Nii kreemjalt tekstuurilt kui maitselt sarnanevatki asimiina vili banaaniga, ehkki neil mingit sugulust pole. Olenevalt vormist, lisanduvat veel ka mango või ananassi või teab mille mekki.
Looduses ei tarvitse kõigi asimiinade viljad ühtviisi maitsvad olla. Sestap on mitmeid sorte, küll aretatud, aga ka loodusest leitud. Näiteks ‘Sunflower’ leiti Kansasest. Tema vili kaalub kuni 225 gr. Mõne sordi viljad küünivad 350, max lausa 500 grammini. Vilja pikkus ulatub 2–6 tollini. Sorte on seitsmekümne kanti, Ameerika puukoolides müügil kuni paarkümmend.
Muide, kodumaal kutsutakse asimiina vilju lisaks paw-paw nimele erinevate banaani-liidetega. Näiteks vaese mehe banaan või indiaanibanaan. Juba enne valgete tulekut hindasid indiaanlased asimiina vilju ja levitasid liiki ka lääne poole Mississipit. On arvatud, et ka Kanadasse võib asimiina olla sisse toodud inimeste poolt, 18. sajandil. Siiski näitavad fossiilid, et asimiina on olnud levinud Kanadas juba varasemast ajast ja nii peetakse teda seal looduslikuks liigiks.
Looduses on asimiina peamiselt alusmetsapuu, kasvades harva kuni 45 jala ehk 14 m kõrguseks. Ja ehkki varjutaluv, viljub ta siiski paremini piisava valgusega kohas. Sagedase viletsa viljumise teeb asimiina tasa nobeda juurevõsumisega, moodustades sedasi parajaid tihnikuid. Tänu sellele on ta hea kaldanõlvade kinnistaja.
Huvitaval kombel ei armastavat hirved asimiina võrseid eriti süüa. Nõnda on hirverohketes paikades asimiinasid palju, kuna teiste konkureerivate liikide tõusmed süüakse ära.
Tänini on asimiina jäänud eeskätt Põhja-Ameerika kultuuriks, kusjuures suur osa saagist saadakse siiani metsikutelt puudelt looduses. Sealmail on tegu üpris populaarse viljapuuga ja näiteks Ohio osariik on valinud asimiina oma rahvuslikuks viljaks. Ohios peetakse igal sügisel ka asimiina festivali.
Kahjuks on asimiina marjad transpordiõrnad ja seega Euroopas seni üsna tundmatud. Siiski on nüüdseks ka mitmes Euroopa riigis, nagu Belgia, Itaalia, Portugal, Rumeenia, rajatud asimiina kultuure. Asimiina istandusi leidub ka veel Iisraelis, Jaapanis ja Hiinas.
Mida arvata aga sellisest eksootilisest puust Eesti oludes? Sellest loo teises osas.
