Toomas Tross
Laura Strandberg Schmidt, minu vanaema vanaema ema. Minu lugu ja siia randumine on seotud eredate lapsepõlve mälestustega.
Paadunud tallinlasele on üle mere saarele jõudmine nagu paradiisi saabumine. Linnast ära ei meelita mitte mugavused, vaid puhas loodus ja kõigi meeltega tajutav eraldatus. Hiiumaa on puhkusesaar, kuhu saab pakku minna ja kuhu tullakse selleks, et hetkeks unustada kõik, mis teispool merd.
Kõik minu lapsepõlve suved möödusid Kloogaranna lähistel mere ääres. Kui ma juba suure mehena esimest korda Paope randa jõudsin, siis see oligi täpselt see – minu lapsepõlve liivarand.
Väiksena käisime perega pea igal suvel korra Hiiumaal. Tol ajal oli selleks vaja piirivalvele sissepääsuluba esitada, mille taotlemiseks saime kutse minu vanaonult Elmar Lepalt, kes elas Kärdlas ja kelle õde, minu vanatädi Leida Rohtla oma mehe Jaan Rohtlaga asusid Kassaris. Seal oligi meie igasuvine peatuspaik ning sedamoodi sai Hiiumaa mulle lähedaseks – läbi lähedaste inimeste.
Teist korda tuli Hiiumaa minu juurde juba Vanalinnastuudios töötades, kui otsisime
Haidega endale suvekodu. Olime just teeninud kruiisilaeval esinemistega esimese korraliku tasu ning ei tahtnud seda kodusisustamisele kulutada. Teatris oli grimeerijaks Käina tüdruk Maarja Viikmaa ning tema ema kaudu kuulsime ühest müügipakkumisest, millest võtsime kohe kinni, sest hektarine maalapike oli otsapidi mere ääres ja täpselt meie jõuluteenistuse hinnaklassis. Nii said meist Paope küla suvehiidlased.
Esimesed Hiiumaa suved elasime omas mullis. Me ei teadnudki, mis mujal saarel toimub. Istusime nagu ämmatossud oma õue peal, käisime vahetpidamata ujumas ning nautisime imelisi hetki. Naabri-Laidide, Valdo ja Vaike käest sai lehmapiima, kartuleid, mune ja rohelist. Rändpood peatus kaks korda nädalas Paope bussipeatuses. Lähim tankla oli Laukal. Viskoosa külapood oli rattasõidu kaugusel. Suveidüll. Ja see kestab tänini. Neid ridugi on südantsoojendav kirjutada. Nüüd on ka kõik meie lapsed siin suviti üles kasvanud ja käivad juba oma sõpradega siia.
Viimasel ajal jõuame suvekodusse aina harvem, sest suvi on meiesugustel tihe esinemiste aeg ning ringisõitmist mööda Eestit või välisfestivale on ohtralt. Tasahilju hakkasime unistama esinemiskohast Hiiumaal, et ei peaks igaks nädalavahetuseks saarelt ära sõitma. Kuigi me liikusime puhkajate hordidega vastupidises suunas, oli siiski Hiiumaalt iga kord nii kahju ära tulla – meie lahkusime reede õhtul, kui sadamas oli pikk saarele pääsejate autokolonn ning naasime esmaspäeva hommikul, kui viimased suvitajad mandrile tööle tõttasid. Alati imetlesime Viskoosa varemeis siiditehast ning kujutlesime ette, kuidas sinna saaks mitu unikaalset teatrisaali kohandada. Noh, nagu öeldakse, et unistama peab, sest siis võivad su unistused ka täituda. Ja oma unistusi võiks ka teistega jagada. Ning sedamoodi juhtuski, et ühel maikuisel esinemisel Puski külas tuli pärast etendust Marco Pärteliga jutuks õnnetus seisus endine viskoositehas. Marco teatas, et tema tahab seda korda teha ja meie teatasime, et tahame seal esineda.
Ja, kui on väärt idee, siis sünnivad ka otsused kiirelt. Juba septembri esimesel nädalavahetusel, 4.09 kl 12.00 mängib Piip ja Tuut Teater oma uusimat lavastust “Piip ja Tuut teevees väikse suhkruga” Viskoosa kultuuritehases. Katus on pea kohal, seinad püsti, pingid toome sisse ning ootame väikseid ja suuri vaatajaid uhiuude mängupaika Hiiumaal. Piletid 7 € on müügil Piletilevis ja kohapeal enne etenduse algust. Pärast etendust on avatud väike laadalett, kust saab soetada Piibu ja Tuudu raamatuid, heliplaate ja nokamütse.
Järgmisel aastal tähistavad Piip ja Tuut tegutsemise 25. aastapäeva ning siis me kolime oma seitsme legendaarseima lavastusega Viskoosa kultuuritehasesse, kus mängime neid kogu suve vältel. Hiiumaa on kultuurisaar.
