Üks Raplamaa paljudest mõisatest on Hagudi. Hagudi alevikust viib sinna miilijagu vahtraallee jäänukit.
Sel üheteistkümnendal mihklikuu päeval oli ümbritsevatele põllumaadele kasvanud kasepadrik juba natukese kollasekirju. Tee ääres köitis pilku pihlaka tüvetönk. Küll tudisev, ent ikka võsuv. Nii üliväga pahklikku pihlatüve polnud minu silm veel eales varem näinud.
Kolme kruusatee kohtumispaigas laiutas vägev pärnapuu. Kolme haruga tünn, maapinnalt tüvi ligi üheksa jalga (3 meetri ligi) läbimõõdus. Nimeks on tal Värava ehk Krusensterni pärn. Siin oli mõisahoovi värav ja see puu pärineb sellessamas mõisas 1770. aastal sündinud Adam Johann Krusensterni noorusajast. Hilisem admiral juhatas aastatel 1803–1806 toimunud esimest Vene ümbermaailmareisi.
Samas paistis üle rohuvälja ka mõisahäärber. Üsna lihtne kahekorruseline ehitis, üksinduses tukkuv. Maja aknad on luukidega kinni löödud. Natukese vahemerelise tunde lõid need naelutatud aknakatted. Teisalt pisut tontlik näis see maja.
Paremal paistis sammastega kivihoone, endine ait. Sammaste all haigutas puidust lehter – oli siin kunagi veski? Tall-tõllakuuri märgivad madalaks vajunud kivimüürid.
Häärberi taga asub väike metsistunud park vana pärnaallee jupiga. Kõikjal vohab katvalt pihlenelapadrik, ka lumemarjapõõsaid. Künkal on võsast välja puhastatud ilus saarte-tammede sõõr, kust paistab all järsu lookega Keila jõgi. Osalt on see väga lai nagu tiik, vastaskallas soine. Kas kaevati jõesängist pinnast ja kuhjati siia selleks künkaks? Küllap vist. Vahest oli siin kunagi ka sammastega paviljon, nagu võib näha mõnes teises mõisapargis. Esimesena meenus mulle siin Räpina “musutempel”.
Pargi taga avanes hoopis omamoodi maastik. Kõrrepõld kummus seljakukünkaks, millel üksikud laiavõralised nahkrohelised tammed savanlikku pilti loomas. Need on Vargametsa tammed. Neist suurimal on osa ladvaoksi kuivanud, ühes küljes väike tüveõõnsus. See tammepuu jagab koos Tõrassoo Mailukse tammega tüve jämeduse poolest esimest kohta Raplamaal. Tüve läbimõõduks sain juurekaelalt umbkaudu 7 jalga (2 meetrit), mõõdulint andis rinnasümbermõõduks umbes-täpselt 600 sentimeetrit.
Tore oli see tamm ja üldse kogu tammede “savann”. Mu teejuht Erko teadis rääkida, et mõne aasta eest laius siin veel heinamaa. Seega natuke siis nagu tammepuisniit. Nüüd aga tammepõld.
Tammed olid tänavu lausa kubinal tõrusid täis. Kas see ennustab midagi? Või lihtsalt oli niisama hästi soodne tõruaasta.
Vaade lõunasse oli siit avar. Teispool seljandikku kulges pokude palistuses Keila jõgi. Jõe taga risuräämas raiesmik.
Hetkeks rõõmsamad noodid said peagi jälle nukrama meeleolu. Leidsime vihmavarju mõisa aida sammaskaarte all. Vihm tugevnes, aina sahises ja sahises siin kaduviku piiril tukkuvas mõisahoovis. Jälle on kohe sügis käes, taas hääbumine…