Tapio Vares Millalgi võttis isa selle maha ja nüüd on juurevõsudest ilmunud paarkümmend noort puud. Kahjuks on pea kõik põtrade poolt kooritud. Nad püsivad küll elus, ent head tarbepuud tulevikus vist loota pole. Haab on ju nii mädanikuhell.
Mõni üksik on rüüstest pääsenud. Iseäranis on vedanud sellel, kes kord oma nina sarapuupõõsa seest välja pistnud – sarapuu kaitseb teda tõhusalt.
Mu suhtumine haaba on kahetine. Üldiselt jätab haab, nagu ka pappel või paju, mu suhteliselt ükskõikseks. Haaval pole tamme väärikust, pärna sooja leebust ega vahtra ilu. Puuravisensitiivid väidavad, et haab kuulub energiat võtvate puuliikide hulka. Et kui vaja näiteks murest lahti saada, siis mine haava juurde. Aga kui meel on rahul, kas siis võtab rahulolu kah ära?
Meenub Käinast Kärdla poole algav maantee, mida ääristavad juurevõsulised haavatukad. Täpsemini üks sügishommik, mil seal hääletasin. Ilm ei olnudki teab mis vilu ja tuul oli üsna vaikne, ent haavad sahisesid seal lagedal kui hullud. See hele sahin hakkas kõrvadele ja järsku hakkas mul külm. Tõesti, haava sahin on väga intensiivne. Hoopis mõnusam on tuul kasevõras, selline paras helitaust, mitte kõva sihin-sahin. Teisalt meeldib haab mulle just seda sahinat tekitavate lehtede tõttu.
Maailma puude seas on haava lehed vist üsna ainulaadsed: pika rootsu otsas laperdavad ja ümmargused. Nii ümarad pole isegi ta lähisugulase ameerika haava (Populus tremuloides) lehed. Muide, tolle liigi üks kloon kannab nime Pando ja teda loetakse maailma kõige raskemaks elusorganismiks. Kuidas nii? Nimelt koosneb see 43 hektaril paiknev haavamets umbes 47 000 geneetiliselt identsest isasisendist, kes kõik jagavad ühtset juuresüsteemi. Pando kaalub kokku 6500 tonni. Kõik see on kunagi alguse saanud ühest puust. Organismi vanuseks arvatakse üle 10 000 aasta, julgemad oletavad koguni, et võibolla 80 000 aastat!
Meie Euroopa harilik haab (Populus tremula) nii võimsa võsumisega ei hiilga. Üks puu võib oma juurtega hõivata kuni 1200 ruutmeetrit. Juurevõsud ulatuvad puust kuni 25 m, harva kuni 55 m kaugusele.
Tegelikult polegi harilik haab ainuüksi Euroopa puu. Eesti puudest on vaid kadakas laiema levilaga, ulatudes suisa Põhja-Ameerikasse. Harilik haab levib pea kõikjal Euroopas, Nordkapist Põhja-Aafrikani. Idas aga läbi terve Euraasia mandri Kamtšatka, Jaapani ja Lõuna-Hiinani. Eesti looduses on ta papli perekonna ainus esindaja. Peale selle loetakse teda meie kõige kõrgemaks lehtpuuks.
2012. aastal mõõdeti Järvseljal ühe haava kõrguseks 40,8 m.
Kahjuks on vanad, see tähendab saja aasta ligi küündivad haavad pea kõik tüvemädanikust nakatanud. Nende hirmsaim vaenlane on haavataelik. Sellest hoolimata on haab alati olnud eestlastele oluline tarbepuu. Näiteks valmistati ühepuulootsikuid haabjaid. Haab on hea materjal suuskade, toidu- ja muude nõude valmistamiseks. Tänapäeval on haab eeskätt kütte- ja tikupuu. Hoopis rohkem võiks aga teha haavalaastust katuseid.
Jõuan oma mõttekäiguga tagasib oma kodumetsa noorukese haavasalu juurde. Kahju, et põdrad seda nii hirmsasti koorivad. Tegelikult meeldib mulle väga, et üsna üheülbalise kuuseosalusega männiku serva sirgub ümarlehiste sahisevate haabade rühm. Haab pole küll nii väärtuslik ja paeluv kui laialehised puud, ometi on temas midagi erilist. Haab ei ole ka nii argine kui kask. Haab on haab ja hea, et meie looduses selline puu olemas on.
