FC Kuressaare ridades 303 liigamängu mänginud ja legendi staatusesse tõusnud hiidlane Martti Pukk ehk Puka, nagu sõbrad teda kutsuvad, jääb jalgpalliga seotuks ka pärast viimast mängu “Kures”.
Jalgpalliliigades ligi pool tuhat mängu mänginud Martti Pukk (40) sai spordipisiku alla aastase põnnina oma sportliku ema kõrval ja pühendas jalgpallile 28 aastat elust.
“Ema mängis mul ju võrkpalli ja harrastas mitmeid spordialasid. Olin pooleaastane, kui ema mu võrkpallivõistlustele kaasa võttis,” meenutab Martti seda, mida ema Ilme Treisalt talle rääkinud.
Selleks, et poiss paigal püsiks, pandi pink Polgu võimla seina äärde ning poiss pingi ja seina vahele. “Sain seal oma spordipisiku kätte ja selle üle on mul väga hea meel.”
Salaja trenni
Martti oli 12aastane, kui läks vanemate teadmata 1989. aastal Stanislav Šarkovski ehk Stassi juurde trenni. Varem kunagi ei olnud Hiiumaal poistele jalkatrenni olnud, aga siis oli see kestnud oma pool aastat. Kuna Martti käis juba tennisetrennis, tegi kergejõustikku ja mängis korvpalli, siis vanemad arvasid, et jalgpalli ei peaks ta enam minema.
Vabaduse tänava poisid olid ikka hoovides jalgpalli toksinud ja Martti oli napilt viiene, kui palli taga ajama hakkas. Vaatamata sellele, et teistest noorem, oli just tema see, kelle suuremad alati mängu võtsid. “Äkki ma oskasin natuke rohkem, olin kiirem ja palliga natuke osavam, kuna olin varem alustanud,” oletab ta põhjust.
Sõbrad, kes jalgpallitrennis käisid, ei jätnud ja kutsusid Marttit ka. Mingil hetkel ta läkski, salaja. Vanemad ei teadnud pool aastat, et ta trennis käib.
Järgmisel päeval peale esimest trenni sõitis treeninggrupp juba võistlustele ja Martti võeti kaasa. “Emale ütlesin kodus, et lähen lihtsalt võistlustele,” ütleb ta. Sellest päevast sai tast meeskonna liige ja sellest ajast peale ei ole Martti jalgpallist eemal olnud.
Poolsada liigamängu
Ametlikult alustas ta jalgpallurina 1994. aastal Kärdla Linnameeskonnas ja teises liigas. Praeguseks on tema kontos 23 hooaega, 456 liigamängu ja 209 väravat. Enamus väravatest on löödud teises liigas ja mõned head aastad oli isegi teise liiga väravaterekord tema nimel.
456st mängust on ta 190 mänginud meistriliigas, mis on Eesti kõrgeim tase. Ühe hooaja nendest ka professionaalse jalgpallurina FC Flora ridades, kellega sai 2012. aastal pronksmedali. “Mõned nüansid ja mõned vigastused vähem ja võib-olla oleks saanud ka kahesajameeste klubisse,” arutleb Martti.
Neid mängijaid Eestis palju pole, kes oleks 200 mängu meistriliigat mänginud.
FC Kuressaare ridades mängis Pukk 303 liigamängu.
Saaremaale kutsus ta 2003. aastal mängima Jan Važinski. Tollal mängis Martti teises liigas FC Hiiu Kalur meeskonnas ja nende põhikonkurent oli Sõrve JK, FC Kuressaare duubelmeeskond. Sõrve võitis, Hiiu Kalur jäi teiseks ja Martti Pukk lõi tol aastal
26 väravat. “Tahaksin uskuda, et ju ma olin siis niipalju hea, et Važinski mind märkas,” ütleb Martti.
See, et ta kutse vastu võttis, oli tol hetkel ainuõige otsus. “Võib-olla ma polekski muidu jalgpalli nii kõrgel tasemel mänginud,” oletab ta nüüd.
Peale Važinskit tuli FC Kuressaare treeneriks Sergei Zamogilnõi. “Tema on minu jalgpallurikarjääri andnud väga suure panuse,” ütleb Martti. Ja kinnitab, et Sergei on tema jaoks väga tähtis inimene ja mänginud suurt rolli tema kujunemisel.
Samas, kui väljakul on vastamisi Hiiumaa ja Saaremaa meeskond, on Martti ikka omade, hiidlaste poolt. Ka on ta alati mänginud Hiiumaa eest, kuigi oleks võinud mängida ka Saaremaa eest. “Ma olen ikkagi hiidlane,” ütleb ta.
Tagasi platsil
Selle aasta 29. oktoober, mil Martti mängis oma viimase mängu Kures, nagu ta FC Kuressaaret koduselt kutsub, oli kurb, aga ka rõõmus päev. “Kui oled terve oma elu olnud jalgpalliga seotud ja kui sa siis lõpetad mingi asja ära, millega sa oled väga harjunud ja kus sul on läinud päris hästi ka, siis… ikka on kurb lõpetada mingeid asju.”
Rõõmu tegi, et peale 1. novembril 2015 saadud väga tõsist vigastust suutis ta väljakule naasta. Nimelt põrkas Martti tolles, hooaja eelviimases mängus väravavahiga nii õnnetult kokku, et sääreluuotsa tükid murdusid lahti. Oli tõsine operatsioon ja arstid arvasid, et proovivad ta kuidagi käimagi saada. Üle aasta oli põlve sees metallplaat, mis hoidis luutükke koos. Eelmise aasta lõpus võeti plaat põlve seest välja ja kõik oli terve. Martti suur tänu kuulub doktor Kaspar Rõivaseppale, kes operatsiooni tegi.
“Olen väga õnnelik, et sain nüüd veel jalgpalli mängida ja ma sain ise otsustada, millal ma oma jalgpallurikarjääri ära lõpetan.”
Ründajanatuur
Martti on mänginud praktiliselt kõikidel positsioonidel, väravavaht välja arvatud. Kui palun kirjeldada jalgpalluri tundeid sel hetkel, mil lööd eriti otsustava värava, ei mõtle ta pikalt: “Mina olen väikesest saadik tahtnud olla see, kes lööb värava – võib-olla olen ma selline ründajanatuur,” vastab ta. “Niisugune mõnus adrenaliin tuleb sisse – kõik tulevad sind õnnitlema ja see on nii kihvt tunne.” Eriti võimas on tema sõnul see siis, kui löödud värav on väga tähtis – kas toob see võidu või on mängu viimastel sekunditel või mängides väga tugeva vastasega. “Eks see selline mõnus edumoment on ja mina olen seda saanud päris palju kogeda.”
Martti ütleb, et on õnnelik jalgpallur ning usub, et edukogemus jalgpallis on talle ka tavaelus kasuks tulnud: “Jalgpall on mulle tohutult andnud – palju sõpru, tuttavaid, tutvusi, korras füüsise, hea tervise, sportlikkuse ja enesekindluse.”
Ja keegi ei saa öelda, et tema liigamängud on lõppenud: “Madalamates liigades mängin võib-olla veel.”
Jalgpalliga seotuks jääb Martti Pukk igal juhul ka edaspidi – ta töötab Eesti jalgpalli liidu rahvajalgpalli osakonnas projektijuhina. Tegeleb Rimi jalgpalli suvelaagritega, aga ka kooliprojekti, tüdrukute jalgpallifestivalide, seenioride turniiride ja muu mitteprofitasemel jalgpalliga seotud asjadega.
Ja kui hiidlased võtaks ette saarele kunstmuruväljaku rajamise, seisaks ta selle eest, et jalgpalliliit igati kaasa aitaks. Ainuüksi kunstmurukatte hind on u 100 000 eurot. Liidu tuge saaks arvatavasti muuski: ehitusprojekt ja vajadusel võiks liidu abiga saada ka pädevad ehitajad. Kunstmuruväljakut aga oleks Hiiumaa jalgpalli arenguhüppeks hädasti vaja, usub Martti Pukk.
