Ester Lukas 90 – muljeid näituselt

Praegu veel on viimane aeg Kärdlasse vaatama minna Ester Lukase keraamika­näitust.
Ester ja Evald Teras olid õde-venda. Mõlemad on tugevalt mõjutanud inimeste meeli. Üks kunstnikuna, teine õpetajana.
Ester õppis peale Kärdla Keskkooli lõpetamist nii Tartu Riikliku Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursusel kui Tartu Kunstikoolis. Need olid mõlemad suurepärased võimalused maalt tulnud kunstist huvituvatele andekatele noortele. Tartu pallaslik õhkkond oli heasoovlik, mõistev ja igati toetav. See on väga sümpaatne, sest nii Ester, mina kui ka paljud teised on seda tundes sama teed käinud.
Tartu-perioodile järgnesid õpingud Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.
Pika Maja näituseväljapanekus meeldivad mulle kooliaegsed joonistused ja akvarellid, mis on Tartuvaimulised. Neis on sees tõsine ja siiras realismi­püüdlus. Näitusele on need lisatud diskreetselt, mitte liiga palju väljapanekurea algusesse ja lõppu.
Peale ERKI keraamika eriala lõpetamist 1966 suunati Ester Teras, alates 1961
Ester Lukas, tööle Eesti NSV Kunsti­fondi Tallinna Kunstitoodete Kombinaati. Kõrg­ajal töötas sellesama ARSi erinevates ateljeedes kokku ligikaudu sada kõrgharitud kunstnikku.
Ester Lukas töötas Keraamika­ateljees. Seal meisterdas ta lugematul hulgal aiaskulptuuride, pisiplastika, vaaside, kohviserviiside, kannude, kruuside jms originaalnäidiseid.
Kuigi me Esteriga päriselus kokku ei puutunud, olen ma täiesti kindel, et märkasin, imetlesin ja ostsin tema välja mõeldud tarbekeraamikat poodidest. Praegusel näitusel olev “Keeruvaas” heleda tooni ja ilusa lüürilise krakelüüriga tõi elavalt meelde, et olen seda kindlasti millalgi varemgi näinud, lausa käes hoidnud. Tarbe­kaup oli 70ndatel, 80ndatel kunsti tasemel. See mõjutas masse. Eesti tarbekunst oli kunst. Hea maitsega tugev kunstnikuisiksus on kõige loomingu aluseks.
Suured, rasked kriipimistehnikas õuevaasid kõnetavad oma ajastu stiliseeringuga.Vaagnaid kaunistab emailmaal. Pilku köidavad sujuvad üleminekud ja pastelne toon. Igal vaagnal on kordumatu akvarell. Kogu see stiil ja käsitlus on väga lähedane tolleaegsele Eesti graafikale ja maalile.
Sama nauditavad on skulptuuride üldistused. Loomade elavad liigutused panevad fantaasia tööle. Kunstnik
Ester Lukast peetaksegi üheks paremaks loomaplastika viljelejaks Eesti keraamikas.
Ja iga elukas näitusel on isesugune: treppidest kõndivatest ahvidest konnakooride ja ninasarvikuteni. Kukkedest ja kajakatest rääkimata. Igal on oma iseloom.
Öökullidest olin varem kuulnud ja ka foto peal näinud: Evald Teras armastas neid oma Kärdla-sõpradele kinkida. Sobivad kaminasimsile ja/või aeda.
maalikunstnik
Liia Lüdig-Algvere