Kaheksa aastat muuseumis teadurina töötanud Kauri Kiivramees (30) andis eelmisele juhatajale nõusoleku teda kolm kuud asendada, aga 1. märtsist on tal taskus sihtasutuse juhataja leping eelolevaks viieks aastaks.
“Seda, et need sündmused võtavad niisuguse pöörde, ma ei osanud kindlasti mitte ette näha,” lausus Kiivramees, kes ajakirjaniku võttis vastu Pika maja teisel korrusel juhataja kabinetis. “See kõik algas, kui Toomas [Kokovkin] otsustas Aafrikasse minna ja palus, kas ma saaksin teda asendada senikaua, kui ta ära on,” meenutas ta paari kuu tagust jutuajamist ja oma vastust: “Okei, olgu peale.”
Asjad aga arenesid nii, et Kokovkin otsustas jaanuarist senisest ametist päriselt lahkuda. Peagi küsisid nõukogu liikmed, kas Kauri täidaks juhataja kohusetäitja ülesandeid kuni uue juhataja konkursi tulemuste selgumiseni. “Siis mõtlesin, et kandideerin ise ka, sest olen näinud lähedalt, kuidas töö muuseumis käib ja mul on ettekujutus olemas võimalustest ning sellest, mida tuleks teha edaspidi,” rääkis Kauri.
Juhtus nii, et Kiivramees oligi ainuke, kes SA Hiiumaa Muuseumid juhataja ametikohale kandideeris. Õnneks osutus ta nõukogu liikmete jaoks sobivaks ja uus juhataja oligi leitud.
Konkurss õnnestus, kuna jõuti lepingu sõlmimiseni, kinnitas ka nõukogu esinaine Marju Niinemaa. Ühtlasi vahendas ta, mida nõukogu liikmed Kiivramehe tugevusteks peavad: tal on palju huvitavaid ideid ja mõtteid ning tahe neid ellu viia. Ka on ta aastaid muuseumis töötanud ning teab organisatsiooni nõrkusi ja tugevusi.
Juhiks endalegi ootamatult
Konkursitulemustest teada saades oli Kauril enda sõnutsi hea meel nagu ikka, kui osutud valituks, aga ka seetõttu, et kui otsused tehtud, saab igapäevase tööga edasi minna.
Uus juhataja nimetas paar asja, mida ta oma senistest teaduritöödest juhiameti kõrval kindlasti jätkata tahab: teha valmis pooleliolev näitus Kärdla ajaloost ning saada kaante vahele kaks kalurite-teemalist raamatut. Neist üks räägib hiidlaste traalpüügist, teine kalapüügist ookeanil ning need on sarnased eelmisel aastal ilmunud kogumikuga “Rannakalurite mälestusi Hiiumaalt”, mille koostajaks ta oli.
Edaspidi loodab ta samuti aeg-ajalt teha mõne näituse, näituseosa või n-ö sutsaka, et end ikka ajaloolasena tunda – on ta ju ajalooteaduste magister. Magistritöö kirjutas ta majandusajaloost ja uuris selles Eesti-Läti majanduslikku koostööd kahe maailmasõja vahelisel ajal.
Juba Tallinna ülikooli esimese kursuse tudengina tekkis tal võimalus tulla Hiiumaa muuseumisse praktikale. Paar aastat hiljem otsis muuseum teadurit ja Kauri, kes on pärit Käinast, saatis oma avalduse. Kuigi ta õppis toona veel ülikoolis, võeti ta muuseumi tööle, aasta oli siis 2014. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, ütleb ta, et muuseumijuhina tal ei ole plaanis kannapööret teha, kuid muutusi kindlasti tuleb.
Mureks krooniline ruumipuudus
Kõige teravam teema sihtasutuse jaoks on juhataja hinnangul hoidla, mille puudumine seab muuseumitele Hiiumaal tõsised piirangud ja takistab kõiki ülejäänud arenguid. “Ruumi ei ole. Muuseum on täis saanud,” nendib noor muuseumijuht. Seis on selline, et 2018. aastast on olemas ehitusprojekt ja ka tükk maad, kuhu ehitada, kuid ehitamise algus on riigipoolse rahastuse puudumisel aina edasi lükkunud.
Hoidlahoone on planeeritud mahutama nii sihtasutuse filiaalide kui valla asutatud muuseumide, Sõru ja Soera kollektsiooni kuuluvate esemete hoiukohaks.
Kiivramees ütles, et sihtasutusel võikski saare muuseumimaastikul olla koordineeriv roll: “Meie ülesanne on aidata kõiki teisi muuseume siin.”
Ühtlasi tuletas ta meelde, et sihtasutus sai omal ajal loodud mõttega, et hiljem liituvad sellega ka valla muuseumid. Põhjendusena tõi ta, et üheskoos oleks lihtsam ja efektiivsem, kuna kõik lahendavad tegelikult samasuguseid probleeme. Näiteks andmebaaside sidumine, tugiteenuste tagamine või rahavoogude juhtimine. “Igaüks omaette võttes on hästi väike, aga kui jõud ühendada, siis võidame sellest kõik.”
Mitmekesisuse mitu poolt
“Sisu poolelt on meil küllaltki hästi, sisumeeskond on olemas, aga seda, mis väljapoole, külastajateni jõuab, tuleks arendada,” selgitas ta valikuid muuseumi kui teadmuskeskuse ja atraktiivse külastuspaiga vahel.
Püsiekspositsioonidest on praegu uuendamisel Pika maja väljapanek, varem on valminud Rudolf Tobiase majamuuseumi ja Kassari ekspositsioonimaja näitused. Nendele lisaks on valmimas lühemaajalisi näituseid.
Hiiumaa muuseumis on viimastel aastatel rõhk olnud merega seotud teemadel ja vaimsel pärandil. On valminud näitusi ja korraldatud töötubasid, tehtud vaimse pärandi nimistu sissekandeid ja ilmunud artikleid.
Muuseumid on oma traditsioonilisi tegevusi mitmekesistamas, et inimestel oleks rohkem põhjust muuseumi tulla. Ka on muuseumite külastajaskond muutumas järjest kirjumaks ning nende huvid ja soovidki muutuvad. Kõrvuti on väljastpoolt tulijad ja kohalikud elanikud, on autoga saabuvaid lastega peresid ja klassiekskursioone, üksikkülastajaid ja gruppe, neid, kes võtavad aega süvenemiseks ja neid, keda huvitab pigem meenepood.
Muutustega on läinud kaasa ka Hiiumaa muuseum, võttes pärandkultuuri tutvustamise kõrval järjest rohkem kasutusele näiteks Mihkli talumuuseumi köögi, toetades rahvapillimängijaid, korraldades tähtpäevade tähistamisi, kunstinäitusi ja kontserte, juhendades õpitubades midagi oma kätega valmistama.
“Mõtteid on, aga me viime neid ellu tasapisi ja kui saab, siis koos partneritega,” rääkis Kiivramees. Tema sõnul on hea, kui muuseumitöötajad suudavad oma külalistele pakkuda häid emotsioone. Ja külastajaid käib – nii on sihtasutuse hallatavates muuseumites aastane külastajate arv kokku ulatunud 12 000ni.
Tööd jätkub
Üks tegevussuund, mille muuseumijuht eraldi välja tõi ja mis tema sõnul väärib jätkamist, on raamatute publitseerimine. Mõte oli küpsenud pikalt, kuid Toomas Kokovkin, kes tuli sihtasutust juhtima 2014. aastal, pani selle käima, tõestades, et muuseumis on võimalik raamatuid välja anda. Praeguseks on ilmunud kaks teadustööde kogumikku “Päevapakk”, 2015 ja 2017, ning kolmas on ettevalmistamisel.
Partneritega koos on plaanis anda välja trükiseid kohalikel teemadel, näiteks nagu pandi kokku Hiiumaa merenduslikke kultuuriväärtusi tutvustav raamatuke.
“Tahad või ei taha, aga füüsiline maailm tahab meie kultuuripärandit ära süüa,” nentis Kiivramees, kelle seniste tööülesannete hulka kuulus ka haldusega seotu.
“Muuseumi hooned on vanad ja on hea, et need seda on, aga see tähendab ka palju tööd, et need säiliks,” selgitas ta. Nii tuleb tänavu Mihkli talumuuseumis [roo]katuste tegemise aasta – vahetatakse katuseharju ja üks terve katus.
Kevadel peaks valmis saama Pika maja esine plats. Sillutisega kaetud platsi kasutamise üle veel arutelu käib, kuid lahendatud sai mure, mille pärast kaevetöid tuli teha. Sadeveed juhitakse nüüd kogumiskaevudesse ja need ei riku enam vundamenti ega valgu keldrisse.
“Ja mis eriti tähtis – külastajatel on muuseumimajja hea sissepääs,” lisas juhataja.
