KAUL KIKAS 1. detsembril 1924 kell 5.15 algas riigipöördekatse Eesti vabariigi pealinnas Tallinnas.
1. detsembril 2013 kell 11 kogunesime Emmaste päevakeskusesse. Siin ei toimu riigipöördekatset, vaid päevakeskuse taasavamine* selle vanades ruumides. Tänu proua Milvi Vanatoale sattusin minagi sinna.
Sisenedes üllatas kaunis käsitöönäitus – ah, siis see ongi Milvi salapäraste käikude tulem. Abilisteks päkapikud Helga, Ivi, Helle, Valja, Aimi, Piisa ja veel palju-palju teisi päkapikke.
Kuna olen natuke vara pärale jõudnud, asun uurima väljapanekuid. Peatun lapiteki ees, mis valmis päevatoa algaastail. Meenub, kuidas Valja, Maie ja Eevi käisid vallaisade palvel, et eakad saaksid oma kooskäimiskoha. Meenuvad värvikad killud ja ütlused, mis saatsid neid käike. Nii mõnigi on veel tänapäevalgi meeles. Oli pooldajaid, oli vastaseid, oli imestamist – milleks neile see. Oma ruumi saime ja valisime ise oma presidendi – Valja. Meenub imeline hingedepäeva tähistamine, mõte teha lapivaip, eriline lapivaip, millel on kooskäivate pensionäride pildid. Minevik hingab igalt pildilt: Aurelie ehk Reeli, kui kaunis oled siin oma heegeldatud kübaras, Leini, hea perekonnatuttav, Ellen, Ella, Hilja, Maria – teid ei ole enam meie seas elavatena, kuid te elate meie meenutustes.
Käesolev aasta on pärandiaasta. Uudistan imelist pärandit, mille tegemise oskused on tegijad omandanud oma esivanemailt. Kulla, sinu lapitekid, mille värvivalik ja mustrid meenutavad õhtust päikeseloojangut mere ääres, rannamaastikku, kodust rahulikku meeleolu, kust on pärit sinu käte osavus ja värvimeel. Maimu muhu tikandiga voodikate, sussid, mis seest sooja voodriga ja mille talla alla õmmeldud nahktald, käsitsi. Valja tehtud nastik imearmsalt kõike uudistamas ja Milvi tehtud boamadu, nii süütu ja armsake. Kanni omakootud sokid ja kindad kutsuvad ostma.
Ja näe. Kanni on ise ka siin. Küsin: “Kuidas sa tulid?” “Jalgrattaga,” kõlab vastuseks. Kanni on 83aastane. Lugupeetud lugeja ärgu tehku märkust meie valla sotsiaaltöötajaile, meie Kanni on lihtsalt selline tragi, läbi teinud Siberi ja kõik sellega kaasneva, iseseisev ka tänasel tähtsal päeval.
Margarita kaasaegsed ehted, postkaardid, mille autor ei meenu ja kuusk omatehtud ehetes.
Kai advendiküünalt süütamas ja vallavanem Tiit Paulus eakaid kodanikke taasavamisel tervitamas. Olin salakuulaja rollis ja avalikustan vallavanema ja Aimi, meie sotsiaaltöötaja, omavahelise kõneluse, sest see rõõmustab päevatoalisi. Vallavanem: “Siia peaks panema soojuspumba, hoiaks ruumis ühtlase temperatuuri, ja kui nad tulevad oma koosolemistele, süütavad kaminas tule, ruum soojeneb kiiresti.” Aimi:”See oleks neile tore üllatus.”
Järgnes vallavanema sõnavõtt, tegijad said palju kiidusõnu ja lubaduse, et seda ruumi ei võeta neilt ära. Advendiküünla süütas meile Kai, kelle kõne oli nauditav. Kohvilaud ootas, järgnes vabas vormis vestlus.
Mina saan jutu käigus “paika” Viivi Sarapuu, kes ei pärine Kabuna Sarapuude perest, vaid on Võrumaa päritolu. Ta on olnud Milvi suur innustaja ja abiline Sõru muuseumi jõulunäituse avamisel selle algupäevil.
Nii segunes imeilus olevik minevikuga ja mina püüdsin neist mõned killud paberile.
SENDE LIPU
*Mõnda aega tegutses eakate päevakeskuse ruumides matusebüroo ja vahepeal seisis see tühjana. Nüüd tegid Emmaste eakad vallavalitsusele kirja ja palusid oma keskuse endale tagasi anda – toim.
