Hiiumaa aasta ema 2015 Tiia Palmiste ütleb tänavust emadepäeva meenutades, et see oli üks tore ja armas nädalavahetus.
Tiia Palmiste: Tahan veel kord öelda, et olla ema on suurim kingitus siin elus. Reedene üllatus heliseb siiani meeltes ning tagantjärele on kahju, et see toredus ei toimunud pühapäeval – saanuks lapsed ja abikaasagi osa. Aga perena oleme kõik pidevas suhtlemises ja jagamises, mida pakub sotsiaalmeedia ning seega said kõik kõigest osa. Kõik oli lihtsalt nii ilus ja ma olen ütlemata tänulik kõigile, kes mind on märganud ja minu rõõmu jagavad.
Millised on tunded vahetult Hiiumaa aasta ema tiitli kättesaamise järel? [reedel, 8. mail – HR]
Tunne on väga hea – olen väga õnnelik. Aasta ema tiitel on minu jaoks just nimelt selles sõnas – ema. Muidugi on oluline ka kõik muu, millega me päevast päeva tegeleme ning au ja kiitus nendele emadele, kes oma emaduse kõrval kõike seda suudavad, aga siiski peaks ema tiitel kuuluma eelkõige emadele. Seda ka siis, kui see ema ongi ainult oma lastele pühendunud.
Milline ema olete?
Olen püüdnud läbi aastate olla oma laste kõrval, neid mõista ja toetada muredes-rõõmudes. Samal ajal olen õpetanud neile ka seda, et on vaja olla iseseisev selleks, et elus toime tulla. Olen püüdnud nii oma sõnaga kui oma eluga neile eeskuju anda ja tasapisi neisse elutarkust süstida. Ma ei tea kui hästi see on õnnestunud.
Kui nad olid väikesed, oli palju kisa-kära-lärmi, nuttu ja naeru – kõike, nagu ikka lastega peres. Aga nüüd on mul viis suurt ja väga asjalikku inimest, kellega on hea vestelda. Meil on alati väga toredad nädalavahetused kui nad kodus käivad – väga mõnus perering.
Kuidas lapsed teatasid, et on Teid esitanud aasta ema konkursile?
Aimu sellest, et see nii võib olla sain neljapäeval [7. mail]kui helistas tütar Tiina ja küsis kas ma ikka lähen emadepäeva kontserdile. Mul oli kavas kontserdile tulla, kuna seal esinevad ka minu õpilased, ja nii ma tütrele ütlesingi. Tütar pani mulle südamele, et ma kindlasti läheks, ning kahetses, et nad ise õdedega töö pärast tulla ei saa. Vestluse lõpuks ütles ta: “Sa üllatud seal.” Siis mul tekkis väike aimdus, et ilmselt nad mingit üllatust mulle plaaninud on ja midagi minu selja taga korraldanud.
Millised on Teie suhted oma emaga?
Mul on oma ema Helgi Randmaaga väga head suhted. Ema on ka ainuke, kes mul alles, sest isa on juba surnud. Ema on juba üsna eakas ja viletsa tervisega, aga ta on alati mind ja meie lapsi toetamas – alati ta küsib nende käekäigu järgi ja alati soovib meile head. Sellise positiivse ellusuhtumise olen juba kodust kaasa saanud. Emadepäeval lähen kindlasti emale külla ja võtan kaasa omaküpsetatud koogi ja lilled. Minu ema on see, kes ütleb: “Tead, ära mulle neid asju too,” ja siis ma viin midagi, mis tuleb südamest ja on oma kätega tehtud. Kuna ema elab Kärdlas ja me ei tea kauaks meil teda veel on, üritan igal õhtul ema juurest läbi astuda.
Olete täitnud oma unistuse ja saanud õpetajaks – kui palju lapsi Teil koolis on?
Olen oma esimese klassiga jõudnud kolmanda lõppu ja klass on tasapisi kasvanud. Kui me alustasime 15 õpilasega siis nüüd on mul 18 õpilast. Oma klassiga on mul väga soe, rõõmus ja tore suhe. Ma väga armastan oma õpilasi, oma lapsi. Vahel mõtlen juba hirmuga ette, et ühel päeval kui nad on piisavalt suured, nad lähevad, siis mul on ikka väga kahju. Aga ma mõistan seda ringi, millel ma töötan. Jah, ma olen väga rahul, et tegin selle valiku ja õpetajaks õppisin – olen siiamaani õnnelik.
Mida soovite kõigile emadele?
Soovin armastust oma kodu, oma pere, oma laste ja elu vastu. Soovin mõistmist, sest mõistmisest algab tegelikult kõik. Ja soovin tahtmist, palju jaksu ja inimeseksolemise oskust.
