19. veebruaril, täpselt kümme aastat tagasi, avati viimati Hiiumaa ja mandri vaheline jäätee. Nagu ikka, kulges tee üle merejää Sarvelt Rohukülla ja kestis päris kaua, kuu aega ehk 19. veebruarist 22. märtsini.
Viimati võibki jääda viimaseks ja õnneks pole selles midagi traagilist. Kogenud jääteemeister Raivo Kibuspuu ütles, et riik on teinud suuremahulisi investeeringuid sadamatesse ja laevadesse, et laevaühendust saartega parandada. Soetatud on uued laevad, Rukkirahu kanalit puhastab riik regulaarselt ja äsja valmisid uued kaldarambid Heltermaa ja Rohuküla sadamates. Mis mõtet on siis sõna otseses mõttes merre uputada tuhandeid eurosid, mis kulub jääteeuuringuteks, rajamiseks ja korrashoiuks?
Ka toob jäätee, mida kunagi oli vaja selleks, et jäävangi jäänud hiidlased üleüldse mandrile loomasööda ja inimtoidu järele pääseksid, praegusel autostunud ja meelelahutuse ajal kaasa pigem pahandust. Tõestuseks piisab, kui lugeda 2011. aasta pealkirju ajalehtedes: Jääteele saamiseks tuleb mitu tundi järjekorras seista; Hiidlased hädas: jäätee muutus “eluteest” meelelahutuseks; Maavanem: hiidlasi ei saa jääteel eelisjärjekorda panna; Hiiumaa jäätee sulgemisohus jne.
Sõideti üle enne jäätee avamistki, sõideti salaja ja öisel ajal, pahandati jäätee rajajatega ja Laevakompaniiga, mis jääteeks sobiliku paksusega jää ära lõhkus.
Rahulolematust ja närvipinget oli palju. On ju tänapäevasel infoajastul igaüks meist sündinud tark ja teab, kuidas asjad käivad nii kahe jalaga maal kõndides kui sõites merejääl, kus autorataste all on uppumiseks täitsa piisavalt vett.
Jäätee Hiiumaalt mandrile oleks omajagu ohtlik ja väga kulukas lõbu, millega kaasneb tohutu vastutus jäätee rajajatele.
Kas on mõtet raisata sellele riigi raha? Lõbutsemiseks piisaks ka Hiiumaa ja Saaremaa vahelisest jääteest, kus praegu soovitud arvul laevareise ei tehta.
9. veebruar 2021
