Tänavusel teatripäeval sain järgmise sisuga kirja, mis järgnes meie telefonikõnele: “Ma kinnitan et ma tulen 24. aprillis Hiiumaal, ja minu etendus on kell 13.00. Mis on teie aadress (etendus aadress) nii et ma saan korraldaja minu reisi plaan täpne!!
Ainult et k6ik on selge ka,
* kui palju inimesed tuleb on teie valik
* ma panen minu “müts” pärast minu etendus nii inimesed saan midagi viska sisse.
ma loodan et te saa arute minu eesti keeles, ja see on viisakas piisav. Ma proovin et see on nii!! Kui midagi ei ole selge, palun kirjuta midagi tagasi!!”
Selguse mõttes täpsustan, et selle kirja saatis austraalia päritolu estofiil, kelle kodanikunimeks Dan Renwicki ja lavanimeks Tate Gerbert. Tal on tsirkusekooli haridus, mida on täiendanud Londonis draamakursustel. Eesti keelt on õppinud n-ö käigupealt, aga väljendab end küllaltki arusaadavalt. Laulab, jutustab ja mängib ukulelet. Juba selle pilli nägemise pärast tasuks meile lõunale tulla!
Kuna tema projekt näeb ette liinitranspordiga reisimist mööda Eestit ja esinemisi väiksemates kohtades, panimegi show alguseks sellise aja, et Tate-Dan saaks õhtuse kiirbussiga mandrile tagasi. Ja sel kellaajal on enamikus asutustes ju ka lõunavaheaeg. Ärge siis järgmisel esmaspäeval välja või koju sööma minge – ma pakun siin seljankat. Ja Tate Gerbert näitab supi kõrvale, mida ta oskab.
“Ave vita!” valis esinemiskohaks meie kultuuriosakond Ermo Mäeotsa isikus, arvates, et meie saalikene on piisavalt väike, nagu projekt ette näebki.
Lõuna planeeritud kestus on 50 minutit, mis ei tähenda seda, et austraallane pärast meiega kauem ei suhtleks: kel huvi ja aega (mida annab ju tahtmise korral ka sättida?), tulge julgesti. Ja seda raha- ja “mütsi”-juttu ei maksa liiga tõsiselt võtta: aitab ka 50 sendist või 1 eurost. Nii põnev ettevõtmine, et Ave teeb välja!
AVE ALAVAINU