Pärnust Lihula suunas liikudes jääb teele ette Audru. Oma paisjärve ja paari ajaloolise hoonega moodustab see päris kena vaatepildi. Paisjärvest allapoole asub mõisapark. Paraku on see, nagu suur osa Eesti parke, lihtsalt üks alt lage metsatukk.
Hoopis teisem on kirikupark – see on ikka tõesti park! Puudetukad, välud, künkad ja suurvett täis vanajõe jupid ning ühele õigele pargile nii hädavajalikud põõsad. Vaheldusrikas pargistruktuur on säilinud tänu sellele, et siinsed istutused pole tehtud väga ammu ning seega on veel alles õhku ja avarust. Audru kiriku arboreetumile pani aluse 1970ndatel aastatel metsatööstuse insener Raimond Eerik Prentsel. Audru kirikuparki peetakse Baltimaade esinduslikemaks. Kas just kirikuparkide seas?
Mullu oktoobri keskel sain selle pargi oma silmaga ära näha. Siin pidada suisa rodod pöögikus vohama ja mis kõik.
Audru kirik ise on üsna tähelepanuväärse ilmega: halli hoonet ehivad valged kiviraamistused. Toredad on vanad kaharad männid hoone naabruses ning siis need igasugu muud puud-põõsad. Tavalisest eestimaisusest oleks paari sammuga sattunud kui Inglismaale. Otse kiriku otsaseina ääres igirohetas 6–7 meetrit kõrge sihvakas jugapuu. Ent mitte meie kodumaine, vaid külmakindlam, Vaikse ookeani naabrusest pärit ida-jugapuu (Taxus cuspidata). Samas sirgus pea sama kõrge jämesoomuseliste okstega hiibapuu. Vastas üle jalgtee paistis rikkalik lopsakus. Laiutas kaks kollasekirjus sügislehes pööki, kõrgem vaat et 20 meetri ligi, nende all igihaljaid rodosid. Alt viltjate lehtedega paarimeetrine on ehk Smirnovi rodo? Paraku on pargis paljud nimesildid kadunud või siis nalja tehes ümber tõstetud. Nõnda tuli mitmel pool lihtsalt oletada või leppida, et ei saagi teada, kellega täpselt tegu.
Samade pöökide juures leidus nii 18 meetri kanti, jalase tüveläbimõõduga euroopa nulg ja laiutav, veel rohelist suverüüd kandnud, oma 15 meetrit kõrge harilik valgepöök. Kirikuseina ääres nabani ulatuv pukspuupõõsas, oli paarimeetrine parukapuu. Aga ega selle kõige üle väga imestada ei tasugi. Asub ju Audru merelises Lääne-Eestis, kus säärased puud-põõsad üsna vabalt edenevad.
Aga näe, teisalt olid üle 10 meetri kõrge põldjalaka (Ulmus minor) tüvel suured kahjustused, koor puha maas. Võib olla väga vastiku külma ja päikselise 2013. aasta talve tagajärg? Valgekirjude lehtedega põldjalaka sort on kahjudest pääsenud, ent paraku teiste kaitsvate puude vahele surutuna ei saa ta oma huvitavat värvi võra enam eriti välja näidata. Sama häda on punaselehisel pöögil, kel teiste pitsituses varjus lehed pigem roheliseks värvunud.
Tundsime ära veel 4 meetrit kõrge sulgja stafülea, 6 meetri kõrguse valgekirju hiibapuu sordi ja mongoolia tammed. Veel olid seal 7–8 meetrit kõrge korea seedermänd, kääbusseedermänd, põld- ja mägivahtrad, valgeviljaline Koehne pihlakas, veel õitsev (!) kurdlehine kibuvits, korgipuud ja nii edasi.
Muidu nii eksootilisena mõjuvad pikkade okastega kollased männid kipuvad aga Eestis sageli pirtsutama. Siingi olid nad väga hõredaks muutunud, ehkki valgust paistis puudele jaguvat justkui küll.
Alati on tore kohata suurte larakate lehtedega ameerika pärna. Ega seda tihti õnnestugi, sest seda liiki Eestis palju istutatud pole. Audrus on ta aga olemas.
Veel jäid meile ette kullendav künnapuu, ussuuri pirnipuu, õhulisi makedoonia mände ja tumendavaid nulge. Mis liiki nulud täpsemalt? Kui Audruski leiduv heleokkaline hall nulg välja arvata, siis on nad sageli võrdlemisi ühte tegu ja nägu. Nulgude määramine nõuab korralikku süvenemist. Igatahes peaks siin kasvama muuseas amuuri nulg (Abies nephrolepis). Nimekirja järgi otsustades näiteks ka jaapani pähklipuu, Ida-Aasiast pärinev lammlepp (Alnus hirsuta) ja ikka nii edasi.
Kokkuvõttes üks rikkalik koht. Kes sinnakanti peaks juhtuma, sel ei teeks teps paha üks väike kirikupargi jalutustiir ette võtta.
