Ma olen sündinud 1987. aasta beebibuumi ajal ja mäletan napilt nõuka aja lõppu. Kusagil sügavates mälusoppides hüüab Tõnis Mägi kareda häälega suurtest kõlaritest „kuninglik loit, vallllguse võit!“ ja praamijärjekorras oodates näen, kuidas suur punane lipp asendatakse sini-must-valgega. Siis tulevad praami puhvetis müügile välismaised pulgakommid, imetleme Kassaris suvila hoovis imelikult suuri Eesti rahakupüüre, kusagil räägitakse küll pidevalt midagi allilmast ja liivakarjäärides põlevatest autodest, aga üldjoontes on meievanustele antud nagu mingi garantii, et nüüdsest läheb ainult paremaks.
Ja lähebki.
Kuni, paramparaa, saabub seni ainult tulevikufilmidest nähtud aasta 2020. Lendavaid autosid meil ikka veel ei ole, aga utoopiat jagub küll.
Hetk enne pandeemiat on kõik veel kuidagi stoiline. Planeet upub küll aegamisi kilekottidesse ja heitgaasidesse, sotsiaalmeedia õhutab ületarbimist ja talviti kimbutavad köhad-nohud nagu ikka – aga see on meile harjumuspärane ja tuttav kaos. Me saame selle rütmist aru ja oskame selles orienteeruda. Greta Thunberg kuulutab Rootsi parlamendi ees tumedat versiooni meie tulevikust ja kuigi see on üsna õudne väljavaade, ei oska keegi ikka veel uneski näha, mis tegelikult edasi saama hakkab.
