Kui mina siia ilma tulin (1992), siis sündis Eestis aastas umbes 2 korda rohkem lapsi kui praegu ja mul ongi selle pärast nagu miskisugune süütunne oma rahva ees. Et sureme välja ja et selles on minulgi oma panus.
Mul on hea haridus, töökoht ja sissetulek, tervis korras, pole pangalaenusid, täitsa okei „teise ringi“ elukaaslane jne – miks ma siis emaks saamist järjest edasi lükkan? Ega ühte ja ainuõiget põhjust polegi. Kui ma oma lapsepõlve peale mõtlen, siis julgustav eeskuju sealt võtta nagu oleks – vahel tülitseti ja pakiti kohvreid, aga jäädi kokku ja meil, lastel, oli ikkagi üsna turvaline kasvada. Aga praegu, kui ma oma töökaaslaste või klassiõdede peale mõtlen, ainult üks „kokku-lahku“ ümberringi. Usun, et saaksin emaks olemisega hakkama, sest elukaaslasel on eelmisest abielust poeg ja paar korda kuus istume ühe söögilaua taga, jagame koolimuresid ja muud sellist. Me sobime päris hästi, tundub mulle. Aga kus on garantii, et meie tänane, ilus kooselu püsima jääb? Poisi ema olevat küll üks paras mõrd, aga kui see mees minustki ükskord ära tüdineb, kui mina mõrrastun tema silmis? Kust ma vanuses 45+ uue partneri ja lastele normaalse kasuisa leian? Oma töö juures näen kahjuks (või õnneks – õpin ettevaatust?) igasuguseid isaseid tegelasi ja mida nooremad, seda hullemad – üks on õrn nagu lilleke ja kui mõnikord harva kättpidi teretab, siis sõrmed kui lehmanisad, teine jälle ülbe matšo (taustaks vist nukker lapsepõlv ja madal enesehinnang?), kolmas on nagu poisike – aheldatud mingisse idiootlikku nutisõltuvusse jne.
Ise süüdi
Mina noore naisena ei teadnud, mida tähendab „misogüünia“, ei kuulnud sellest ega tajunud seda omal nahal, aga nüüd äkki on naistevihkajad kusagilt välja ilmunud. Ise väidavad, et meie oleme nad sellisteks muutnud, et ennem abielluvad nad oma nurklihvija või sülearvutiga kui mõne õrnema soo esindajaga. Õrnem on neil muidugi jutumärkides, sest suur osa naisi olla ikka parajad tulehargid. Et „välgutavad oma pekkisid“ ja kui poiss käes, siis teevad sellest koduse (ja seltskondliku) sülekoera. No neil võib ju mingil määral õigus olla, aga kõik me – mehed ja naised – oleme väga erinevad: õppigu siis vahet tegema ja seda õiget ära tundma. Ehk on üks hädade põhjus selleski, et eriti enam pole neid, kelle pealt õppida. Noortele eeskujudeks sobivaid küpseid inimesi muidugi on, aga vist järjest vähem. Kui saatus seab sind kasvama kõledasse kodusse, ülerahvastatud koolides on kamandamas peamiselt minusugused, kui (sotsiaal)meedia su väliste sootunnuste rolli kahtluse alla seab, siis võibki ainuke usaldatav eeskuju olla vanavanemate foto kolmekümnendatest. Isased (vabandust!), teil on loosungid, mis ärgitavad sünnitama, aga miks te (põhi)kooli õpetajate tubadest ära olete põgenenud? Miks te oma eeskujuga ei aita poistel ja tüdrukutel luua õige mehe kuvandit? Muidugi – arvutis ititada ja autosid putitada on mugavam, aga siis tohiks ju ka meil olla õigus mõnusat, ilma suurema vastutuseta täiskasvanu elu nautida või mis? Teeme siis ühiskondliku kokkuleppe – teie hakkate hoolivateks, vastutustundlikeks meesteks ja siis üheskoos püüame meie rahva väljasuremisele pidurit panna.
17. jaanuari Postimehe juhtkiri lõpetab sõnadega: „Meie järgmine suur eesmärk peaks olema maailma kõige lapsesõbralikuma ühiskonna loomine.“ Küsimus on – kuidas, ja minu arvates on võtmesõnaks kool – seda peaks ju võima timmida nii, et noored sealt õnnelikuks eluks vajaliku ettevalmistuse saaks.
Lugesin hiljuti kusagilt, et Eestis on neid alla kolmekümneseid noori inimesi, kes ei õpi ega tööta, ei osale ühiskonnaelus jne, üle kahekümne tuhande – see on umbes sama palju, kui praegu kahel aastal kokku lapsi sünnib. Ja siis ettevõtjad halavad, et pole tööjõudu, et tõstetagu sisserände kvoote jms. Miks nii on läinud, et juba sündinud ja üles kasvatatud lapsed elust kõrvale jäävad? Mina oma napi elukogemuse pealt ei söanda osutada poliitikute poolt tehtud vigadele, aga töökaaslastega mõtteid vahetades tundub küll, et näiteks selle kaasava hariduse käimatõmbamisega on puusse pandud.
Minul on lahenduseks – või olukorra leevenduseks – üks hulluvõitu idee: iga laps/noor peaks jääma oma põhikooli nimekirja kuni 26. eluaastani. Vahetab või kooli, käib ära välismaal, õpib kusagil ametit, on ajateenistuses, alustab pereelu. Aga kusagil on info ja vastutus tema kulgemise kohta, on võimalused õigel ajal tuge pakkuda.
Järjest tuleb uudiseid, et olukord noorte vaimse tervisega on üha halvem – ehk on nad liiga üksi selles keerulises maailmas? Ja seesama hirm ongi üks peamisi põhjuseid, miks mul veel last ei ole. Mina ise võin pakkuda talle 110% armastust ja hoolitsust, aga kui kõik ümberkaudu üha ebakindlamaks muutub ja mina seda kontrollida ei saa, siis äkki just ongi vastutustundlik käitumine tulevasi õnnetuid mitte juurde sünnitada?
Tahaks küll
„Laps pikalt ühe kooli nimekirjas ja vastutusel“ on muidugi paras utoopia, aga piisaks ehk vähemastki? Kui näiteks Metsküla ja teised temasarnased külakoolid on võimelised lapsele eluõnneks vajaliku enesekindluse ja turvatunde andma, siis miks nad poliitikutel risti jalus tunduvad olevat? Miks nende erakonnad sellel kõigel sündida lasevad ja koolikiusajaid oktoobrikuus jällegi valimisnimekirjade etteotsa asetavad, taustaks õhuvõnked hoolivast regionaalpoliitikast? Neid „õhuvõnkeid“, samadest suudest, kuuleme juba veebruaris vabariigi sünnipäeval: „riigi mõte ja eesmärk on hoida meie rahvast, meie keelt ja kultuuri“! Kui mu elukaaslane maal kodulähedast tööd leiaks, kui kool püsima jääks, siis ma tahaksin oma lapsed saada ja nad eestlasteks üles kasvatada just nagu Metskülas. Sealne kokkuhoidev vaim aitab ehk jagu saada üha kasvavast ebakindlusest. Näiteks seesama ETV aastalõpu etendus Draamateatris – kuidas oleks selle vaatamine mõjutanud minu laste hoiakuid ja arusaamu? Muidugi saab kanalit vahetada ja seda me oma kodus tegimegi, aga samasorti, „iganenud“ väärtushinnanguid lõhkuvat kunsti ja infot tuleb lastele uksest ja aknast ning ma võin sellele kõigele alla jääda. Seda segadust ma lisaks üksikvanemaks jäämisele kõige rohkem kardangi.
Hirm tuleviku ees
Mida siis teha, aastad ju lähevad? Kellele, millele loota? Toompea tegelased pigem kasvatavad hirmu tuleviku ees, kui mõjuvad rahustavalt. Senine lõimimispraktika õõnestab minu usku meie keele ja kultuuri edasi kestmisse, sõda piiri taga jne. Ja kui mehi-naisi-kolmandasoolisi nimetatakse ametitesse mitte pädevuse, vaid kvootide alusel, siis naisena olen ma nördinud – mina ehitan ise oma karjääri, aga parteide toiduahelates on ootel neidki, kelle peamine pädevus on truualamlikkus!
Meie keerulistel aastatel neist küll abi ei ole, pigem vastupidi – aparaadi tööshoidmiseks loodud bürokraatia on üliväga kurnav! Kunagi ammu – kooli bioloogiatunnis – räägiti, et rasketel aegadel saavad putukad (olid vist vesiämblikud) rohkem järglasi, et siis oleks rohkem erinevaid isendeid, kelle hulgast sobivaimad ellu jäävad ja niimoodi liiki edasi viivad. See vist eestlaste puhul enam ei kehti, oleme juba liiga kaugel putukatest ja liiga lähedal oma lõppeesmärgile – kuuluda viie kõige rikkama riigi hulka. Karjääri mõttes tähendab laps pausi, ehk isegi tagasiminekut, aga ma usun (tahan uskuda), et mu oma ihuvili iga päev mu kõrval on kokkuvõttes suurem võit. Eriti kui ta minust ka suureks saades hoolib, tahan talle eeskujuks olla (NB! Pean oma vanematel tihemini külas käima hakkama!).
Laps on südames kallis oma emale, aga muidugi on ta rahaliselt kallis üles kasvatada (oma isikliku heaolu arvelt). Ehk olemegi rahvana selle põhimõtte juba vaikides omaks võtnud – enne rikkus ja siis võib-olla lapsuke (või sisserändaja)? Mõtlemise koht meile kõigile ja eks igaüks kaalub ise oma riske.
Mina vist olen otsustanud: ma tahan, et mu lapsed kaunistaksid minu elu, meie kodu ja meie rahvast! Palun lisage turvatunnet Eesti ellu.
