Eelmise aasta lõpus sain auväärse ülesande, teha veebruarikuisesse ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis persoonilugu värske Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professori Petar Kehayoviga. Ma tunnen teda üliõpilaste vabalt organiseerunud keeleringi aegadest saati, juba vähemalt aastast 2010. Teadsin kogu aeg, et ta on Bulgaarias sündinud ja kasvanud, aga üheksakümnendatel soome keele huvi kaudu Eestisse õppima asunud keeleteadlane. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et tema lemmikraamat lapsepõlves oli Oskar Lutsu „Kevade“!
Sofia on Tartust ligikaudu 2000 kilomeetri kaugusel lõunas. Tunnistan, et olen korduvalt ajanud Rumeeniat ja Bulgaariat omavahel segamini, ja ühtegi kirjanikku ma neist riikidest peast nimetada ei oska. Püüdes seda lünka juba puhtalt huvist täita, selgus, et Bulgaarias peetakse tähestiku, hariduse, kirjanduse ja kultuuri päeva aastast 1851, ja aastast 1990 on see riiklik püha 24. mail. Eesti kirjanduse päeva hakati tähistama alles möödunud, 2023. aastal. See on küll Anton Hansen Tammsaare sünnipäev, aga ühtlasi ju ka kogu eesti kirjanduse päev. Ja on tore mõelda, et ehkki päev on uus, on Oskar Lutsu raamat jõudnud 80ndatel ühe bulgaarlase lemmikraamatuks kujuneda.
ja