Muhumaa on üks väga kena maa. Erilise võlu annab sealne kivi- ja kaljuderohkus. Kõik need kiviaedade labürindid ja siin-seal välja turritavad
biohermikonarused.
Erandiks pole ka Rinsi külas asuv Arusaadu talu. Urmas ja Riina Hopp on seal loonud suurepärase liigirikka aia. Aina vaatad ja imestad nende töökust. Laialdased kivised istutusalad, see värskelt laotud uus kiviaed. Muuseas üks muistne kiviaed on jäänud Urmase meelest natuke valesse kohta, kavatseb selle mõni samm kõrvale teisaldada. On aga alles ettevõtlikkust! Ma ei söandaks teps selle ehitise kallale asuda…
Lisaks kõigele on selles aias veel oluline ka kastmine. Muhumaa on üks kuivavõitu saar, eks kõnele nimi Kuivastugi enda eest. Pealegi on pinnamood siin väga vahelduv. Mitmes kohas tõuseb biohermne kaljualuspõhi üsna maapinna ligi, heinamaal trügib üks kuplilagi suisa rohukamarast välja. Urmas on paar korda niidukiga sellesse põrutanud, täkked puha peal näha. Kui mul selline kalju koduaias end ilmutaks, prepareeriksin selle hoopis veel rohkem nähtavale. “Huvitav mõte,” leidis Urmas, et võiks ehk isegi kaaluda.
See novembrilõpupäev oli veel lumeta, ent miinuskraadidest kahutanud maaga ning väga jäise tuulega. Väikese ekskursiooni me seal tehtud siiski saime.
Raagus ajal paelus enim muidugi igasugune igihaljas kraam. Siin on kasvama saadud mitmesuguseid kanarbikulisi, kellest uhkeim ja omanäolisim ameerika õisküüvits. Ohtralt õienupuvarrekesi juba tulevaks aastaks ette kasvatanud. Tal ongi loomult säärane komme. Kusjuures meie oludes täitsa külmakindel.
Teravalehine iileks on veel pisike, ent meserva iileks seal mändide aluses turbaaias igati ilus põõsas. Samas on koha leidnud ka haruldane igihaljas lehtpuu rattapuu (Trochodendron aralioides). See on muuseas siin juba ka õitsenud. Mitte küll tänavu.
Jaapani krüptomeeria seevastu kidub. Mis parata, liig kuiv on Muhumaa pind tema jaoks. Kalifornia ebaküpressid ning mitmed teised okaspuud kasvavad aga täitsa rahuldavalt.
Muuseas on jätkuvalt alles ja elus isegi liibanoni seeder (Cedrus libanii). 2012. aastal seemnest külvatud seeder on kadaka all tasapisi sirgunud vöökõrguseks. Mu meelest selle aia tähelepanuväärseim dendroloogiline väärtus. Vähe on Eestis neid, kel seedri kasvatamine õnnestunud. Arusaadu puuke tekitas taas endalgi katsetamissoovi.
Üllatas, et soosekvoia (Taxodium distichum) siin veel rebasepunast sügisrüüd okstel hoidis. Põõsjas puuhakatis saab ses aias kõvasti lisakastmist.
Kahjuks hiina peajugapuu (Cephalotaxus sinensis) on pisike kräbul, külmudes sageli tagasi.
Lehtpuudest osutus märkimisväärseimaks vahtralehise plaatani selleaastane viljumine. Mul koduaias on plaatan aastake varem (2007) istutatud, vohab ja laiutab mis mühin, aga viljakerad vaid mikroskoopilised alged. Arusaadu viiemeetrine puu on kõhetum, ent oksteraagudel korralikud viljapallid nagu lõunapoolsetes maades asi ikka käib.
Nimetada võiks veel hästi edenevat kaukaasia tiibpähklipuud, tulbipuud, päris uhket mitmeharulist prantsuse vahtrat. Siis veel lillaruskepunava läiktüvega tiibeti kirsipuud, jõuliselt edenenud kaseliku, ent punase tüvega amuuri toomingat ning mitut kaskegi. Must kask narmendab koort mis jaksab, mistap tüvi iseäralikult karuse moega. Lausa lubamatult kiiskavpuhas valge tüvi on Betula utilis var jacquemontii’l. Kasesordil ‘Doorenbos’ ilutsesid aga paksud urvad võrseil püsti justnagu okaspuukäbid.
Kõige krooniks oli suure elupuu enda alla katnud elulõng. Olen seda imetlenud mõne aasta eest siin esmakordselt külas käies suvel. Nüüd valendas see hiidliaani mattunud koonus viljavatist.
