Lasnamäel asuv Pae park on mus ammu tekitanud soovi seda oma ihusilmaga näha. Tõsi, kui veebruarikuus asi asjaks läks, olid ilm ja olu kõike muud kui sobivad.
Kibekülm tuul pani näo kipitama ning kogu järv oli mõistagi jääkaane ja lume alla peitunud. Vähemalt tumehalle kaldakaljuseinu ja -nukke siinseal paistis. Tegemist on endise paekarjääriga, mis seisis hulk aastaid hüljatuna ja mille kaldal hakkas kasvama võsamets.
Kuniks siia otse Lasnamäe linnaosavalitsuse maja taha too park tehti. See on Tallinna noorim park. Samas, haljastust vaadates paistavad nt lõhislehised mustad leedrid justkui üsna ammu istutatud, lausa kolmemeetrised juba.
Eks ta enne pargiks muutmist paras urgas olnud. Kohaliku elaniku sõnul tõmmatud siit veest igal aastal mõni laip välja.
Nüüdseks on alast saanud meeldiv jalutuspaik. Vaated olid toredad isegi tol vastikul küünlakuupäeval. Majakas plinkis ja vaateratas taamal tiirles, siinsamas üle järve kitsama osa kulgemas punaseks võõbatud rippsild. Järves asub ka saar, kus pesitseb hõbekajakakoloonia. Suvel löövat nad säärast lärmi, et naabruses aknaid lahti hoida ei saa. Järvel pesitseb ka kühmnokkluigepaar ning toosama mu giidiks olnud kohalik rääkis, et on siin trehvanud ka laukusid ja korra tuttpütti.
Järve läänepoolmiku lehtmetsa aga on omaks võtnud ööbikud. Lindude hoidmiseks ei ole puistut alt lagedaks klanitud. Selleks, et nad alusrinde võpsikus ikka edaspidigi elada ja pesitseda saaks. Puurindes kohtab siin jalakaid, remmelgaid, papleid ja teisi. Ka üks amuuri toomingas on sesse paika kuidagimoodi ära eksinud. Oma silekestendava koore tõttu näib ta kui mingi kask, kuid koor on hoopis tumedat pronkspruuni karva.
Peamine, miks sinna Pae parki läksin, oli aga aprikoosipuu (Prunus armeniaca). Tema leidmisega ei olnud vähimatki raskust. Puu kasvab linnaosavalitsuse majast idakaares, järve põhjatipu lähistel. Imelikult üksikuna seisab ta seal künkanõlval. Aprikoosi kohta üsna suur ja küllap päris mitmekümne aastane. Rässaka luuataolise võraga puu küünib seitsme meetri kanti, kahest tüveharust jämedama läbimõõt kaheksa tolli või enamgi.
Hetke värvivaeses ümbruses oli nii tore silmitseda sinepikollaka seinakorbaga kaetud rõmelist tüve ja harusid, neile kontrastiks tumepunakaid võrseid. Võrseil paistis justkui õiepungi olema, päris palju. Kevadisel õitseajal tahaks siia…
Kuigi, mine tea, Pakri viljapuumetsas oleks pilt küllap märksa uhkemgi. Seal alõtšade, pirnipuude ja teiste seas kasvab päris mitu aprikoosipuud. Arvatakse, et Pakri viljapuumets sai alguse sööklate köögijäätmete äraviskamise tõttu.
Aga see aprikoosipuu siin Lasnamäel? No vaevalt teda siia istutati. Ju ikka ise juhuslikult pillatud seemnest kasvama läinud. Igatahes on säärane aprikoosipuude Eestis metsistumine tähelepanuväärne.
