Tapio Vares Kohaliku Lasnamäe ehk Annelinna majakobakate serval laiutas niitmata, rohtu ja võsa täis tühermaa. Ega nüüd olukord eriti parem ole. Niitmatus ja võsastumine segiläbi pinnasepuistealade ja mastaapsete teeehitustega.
Ometi juhtus tänavu suvel sedasi, et läksin sinna vabatahtlikult uurimisretkele. Sest tegelikult on Anne luht uskumatult rikas igasuguste eriliste taimede poolest. Tartu piirkond üldse on veider, sest siin leidub lisaks idapoolsetele haruldustele ka liike, mis on iseloomulikud Lääne-Eestile, kuid puuduvad enamasti Ida-Eestis, välja arvatud Tartu kant.
Eks eeskätt tõmbasid mind just idapoolsed haruldused. Kahjuks ei leidnud sealt neist õieti ühtegi. Vihmamärjas rinnuni rohus ja roostikus kahlamine tundus õige vastikuna. Korrapäraselt niidetavaid luhaniite seal enam vist alles polegi. Anne looduskaitsealal on siiski hiljuti kõvasti metsa maha võetud ja plaan näikse olevat taastada vähemalt hektarijagu niidetavat luhta.
Anne luhal peaks mitmel pool kasvama siberi võhumõõka. See ilus sinine iiris on Hiiumaa loodusest välja surnud. Ent tema tabamiseks pidanuks tulema õitseajal. Nüüd ei paistnud kõrges rohustus mingeid iiriseid kusagil.
Veel kümnekonna aasta eest kõrgusid Anne luhal lausa kuni kahe meetri kõrgused hariliku kobarpea (Ligularia sibirica) kuldsed korvõisikuküünlad. Niitmata kõrge rohi sai aga sellele hiiglasele ometi hukatuslikuks. Säärases tihnikus ei suutnud seemnest hakata arenema uued kobarpead ja nii nad vanade taimede surres sealt lõpuks kadusidki. Võib-olla istutatakse kobarpea sinna tulevikus tagasi? Eestis on selle relikttaime leiukohti alles jäänud vaid mõni üksik.
Sama lugu on teisegi soiseid niite armastava taime, emajuureliste sugukonda kuuluva püsiksannikaga. Tal on Eestis alles üksikud kasvukohad ja siin, areaali põhjapiiri isoleerituses käib geneetiline mandumine – enamus seemneid olevat idanemisvõimetud. Anne luhal peaks sannikaid siiski veel kasvama, kuid säärases paksus rohumüüris jäid nemadki leidmata.
Kõike muud jagus seal ometi siiski. Tükati oli rohi madalam ja siis rõõmustas silma kirju lillerikkus. Üks huvitav tegelane on ussitatar, kel vägagi nägusad roosad õienuiad. Tegemist on Eestis peamiselt vaid kaguosas kasvava taimega, näiteks Hiiu-, Saare- ja Läänemaal puudub täiesti. Samas leidub teda Edela-Soomes, kus ta aga arvatakse olevat inimese poolt sisse toodud liik.
Tükati kiskus luhal täiesti lääne-eestilikuks, sest siin kollendas hobumadarat ja pajuvaaki, leidus madalat mustjuurt ja roosatas õitseda isegi aasnelk. Viimane on Eestis vaid peamiselt Harjumaa, Läänemaa ja Hiiumaa idalaidude liik. Aga näe, Tartuski olemas! Ette jäi ka värvi-paskheina, mis on Hiiumaa ja Virtsu ümbruse haruldus. Aga palun, ka Tartu saab paskheinaga uhkeldada.
Sel juulikuu teise poole niidumaastikul osutus kõige silmapaistvamaks õitsejaks ahtalehine ängelhein. Teine liik, kurekell-ängelhein, oli oma lillad õisikupilved paraku juba seemnelitrite vastu vahetanud, ent ahtalehised just parasjagu küünitasid õhulisi helekollaseid õisikutupsakaid kõrgele üle teiste niidutaimede. Lähemal vaatlusel osutusid ka lehed eriliseks. Sellised läikivrohelised, luues peenikeste lehekeste mustrit. Taimemäärajas ega ka fotol ei tarvitse ta erilist muljet jätta, ent tegelikkuses on tõeline ilutaim. Oma kuni viie jala kõrguse varrega on ta Eesti neljast ängelheinaliigist kõige võimsam. Hiiumaa on paraku ängelheinte poolest väga vaene, vaid võrdlemisi ilmetu kollane
ängelhein vohab siin niisketel endistel puisniitudel ja metsades laialdaselt. Ahtalehise ängelheina kasvumaad asuvad valdavalt lõunapoolses Eestis, aga näiteks on ka leid kusagilt Haapsalu kandist.
Anne luha viimaste niidulappide tulevik ei paista kahjuks eriti roosiline. Ühest küljest hooldamatus, teisalt ehitussurve. Nii näiteks surub rajatav suurejooneline Tartu linna ümbersõit Anne looduskaitseala juba sootuks teede silmusesse. Üks oht on veel: kanada kuldvits. See iseenesest ilus kõrgekasvuline lill on tegelikult ohtlik tulnukas. Ohtlik seetõttu, et on võimeline lõpuks terved niidud enda lausalise koloonia alla matma, surudes
kodumaised taimed välja. Üht lauskuldvitsamaad mäletan paari aasta eest Liivimaalt Võnnu linna servast. Anne luht on nende punte ehk koldeid juba täis, paraku ei puudu nad ka looduskaitsealalt. Kui midagi ette ei võeta, siis küllap “rõõmustab” Anne luht tulevikus silma kanada kuldvitsa monotoonselt kollaste väljadega.
