Tapio Vares Malona oru põhi on suures osas üles haritud ja nii pakkus karmidele nõlvadele kontrasti lõputuna paistev apelsiniistandike haljus. Ohtrasti jagus ka vanu kärgjate tüvedega õlipuid.
Lähemal silmitsemisel ei olnud ka kaljunõlvad sugugi mitte päris alasti. Ei, kõrbest oli asi siin õnneks kaugel: nõlvu ilmestasid früügana ehk gariig (kääbuspõõsastik) ja harvad kreeta männid.
Asusime piki eestipäraselt kõlava nimega Kapi oja põhja poole astuma. Ette jäi mõni plaatan.
Paraku on loodust Malonas tõesti vähe alles, istandused pressivad pea ojani välja, ligipääsu tõkestavad metallaiad.
Aga siis (kuidagi üsna ebatõepärane ses kaljuses päikseorus) nägime esimest ambrapuud! Ja veel üht. Ja veel paari. Ning siis kuueisendilist gruppi.
Seejärel katkesid nad mõneks ajaks, kuniks jõudsime kohta, kus kruusatee kulgeb üle ojasilla. Siin oli jälle ambrapuid. Näiteks ilus 6–7 m kõrge tihedas tähtlehes isend. Lisaks mitu nooremat, segus hiidroo padriku ja mõne pajuga. Mõnus oli seda maastikku nautida, kahlates paljajalu kosutavalt värskendavas
jahedas ojavees.
Sarnast kooslust kohtasime veelgi ülesvoolu. Lõpuks said harvad ambrapuud otsa, asendudes laiutava üheülbalise hiidroostikuga.
Rangelt võttes ei ole Malona ambrapuude kasvuala nii kaunis kui olime seni mujal näinud. Kuid omapärane igatahes. Keset apelsiniistandike kuumaorgu järsku külm pulbitsev oja, servis roostik, segus harvade ambrapuude, plaatanite, raberemmelgate, hõbehaabade, küpresside ja kreeta mändidega.
Palju ambrapuid sellel rohkem kui versta pikkusel lõigul kokku jagub? Sadakond? Või siiski vähem? Jäi mulje, et ambrapuud siin pigem alles laiendavad oma kasvuala. Palju on noori käsivarrejämeduse tüvega puukesi. Teisalt sööb oja aja jooksul maapinna mõne ambrapuu alt ära.
Malona oli me ambrapuude otsingute lõpp. Justkui pidulikku nukrust rõhutades kõlas küla poolt meloodiline kirikukellade muusika. Jäime sinna oja äärde küpressisallu telkima. Mõistsin, et rohkem me sel reisil enam ambrapuid ei näe. Meie “saagiks” jääb Petaloudes, Salakos ja Malona.
“Kas üldse enam ida-ambrapuid looduses näen?” küsisin seal oma päevikuleheküljel, ja jätkasin: “Türki ma vist vaevalt jõuan. Roodos jääb tipuks, ambrapuude saareks, imeliseks täitunud unistuseks”.
Reisikaaslane Erko üritas mu tundelisust vähendada, tähendades, et vaat üle väina mandril, Türgis, just need õiged ambrapuude alad asuvadki. Seal haljendavad lopsakad puistud otse mererannikuni välja, ambrapuumetsadesse on rajatud lausa suvaliselt kämpinguid.
Tjah, kui nii mõelda, siis Roodosele on ambrapuid jäänud tõesti vähevõitu. Aga seetõttu tunneb sel saarel seda selgemini, kui taandunud on Euroopast too jääaja eel laialt levinud puu. Kui haruldane ja väärtuslik, ilus ja maastikku omanäoliseks muutev on
Euroopa oma ambrapuu.
