Tõsi ta on: gladioolid kasvavad vabalt ka Eesti looduses. Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) on täiesti ehtne gladiool, ehkki mitte nii rammus ja uhke nagu aias kasvatatavad gladioolisordid. Siiski isegi kuni 80 sentimeetri kõrguseks kasvavaid varsi ehivad purpurlillad õied.
Sarnaseid liike kasvab laialdaselt Lõuna-Euroopas, ainult kuremõõk on suutnud nii kaugele põhja trügida. Põhilised kasvupaigad Eestis jäävad Pärnu- ja Tartumaale, kuid teda olla lisaks veel ka Soomaal, Läänemaal ja Võrumaal. Üks väga erandlik paik, ainus meie saartel, asub Abrukal.
Kui 2018 mais Abrukal käisin, uurisin oma teejuhilt Helle Keskülalt ka nende saare gladioolide kohta. “Pole,” teatas ta kindlasõnaliselt. “On küll otsimas käidud, aga ei ole leitud.” Ja lisas, et alates umbes aastast 2006 pole neid enam nähtud. Mulle tundus see nii äkiline ja põhjalik kadumine natuke kahtlasena. Alles veel 2003 olevat siin neid hulgi leitud. Ehk on neid siiski kuskil natukesegi järel? Aga juba selsamal suvel komistas Helle Abruka kagurannaniidul õitsvatele kuremõõkadele – ikkagi täiesti olemas!
Mullu juulis tahtsin minagi seda looduse ilu oma silmaga näha. Olen trehvanud gladioole kaugel Kreetal, kuid Eesti looduses seni mitte. Iseenesest näiteks Tartus Raadil peaks nad kergesti leitavad olema. Aga olgu sealsega kuis on, las mu esimene kohtumine kuremõõkadega saab teoks mitte mandril, vaid meresaare peal.
Sel juulikuu kümnendal päeval asusime teele: teejuhiks Helle, mina ja botaanik Gerda, kes ühtlasi lootusrikkalt liblikavõrgu kaasa haaras. Idaranna teeotsas tervitas meid isepärane mitmetüveline ja sõlmeline türnpuu. Järgnes hooldatud puisniidulik ala kadakate ja pihlade ning mõne noorepoolse jalakaga. Oli siin maa- ja metsvitsu, vesikanepit, aga eeskätt vett. Helle seletas, et neil tulvas merevesi hiljuti tõusuga peale, pole veel taandunud, pealekauba sadas ka vihma korralikult. Uskumatu! Tulin õige põuaselt Hiiumaalt ega osanud arvata, et peaks kummikud kaasa võtma. Nüüd vesisel niidul kõrgemaid kohti otsides edasi kalpsates meenus paari aasta tagune matk Peipsiveeres Emajõe Suursoo servas.
Majakast mööda, läbi põldmarjarägase noore lehtmetsa, misjärel jõudsime kuivemale niidule. Huvitavaim oli siin lillade kõrglehtedega harjakas härghein. Jagus pajuvaaki, hobumadarat, mustjuurt ja keda veel. Ette kerkis seljandik nagu maanteetamm, suundudes Limbi nina poole. Seal paistis paraku aga vaid pilliroopadrik. Seljakut ilmestasid kadakad, alt pügatud koonusekujulised, mäletades aega, kui siin veel lambaid karjatati. Rohustus jäi silma liivateed, kassiristikut, nurmnelki, maarjaheina…
Taamal paistis Kasselaid. Siit saab vabalt üle, vesi vaid põlveni, lehmad käivad ka – seletati mulle. Noneh, seal laiul need lehmad tõepoolest olidki.
Veidike veel kõrges rohus sammumist ja siis punkt kell 12.38 osutas Helle: palun! Jajah, kaks äbarikuvõitu, viimaste kellukõitega taime: niidu-kuremõõgad. Minu esimene kohtumine nendega looduses. Edasi tuli neid juba murdu. Näedsa, lillatavad nagu põdrakanep, tegin ma ehk natuke lihtlabase võrdluse. Oma 800 taime võib sel alal kokku olla, ent Gerda julges arvata, et äkki isegi paari tuhande juurde?
Siin nad olid, põlvekõrgused gladioolid, üks suisa mulle puusani küünitav, kõik veel üsna õides. Kahe nädala eest avanenud esimesed.
Siin kivide ja kadakate vahel seltsis kuremõõkadele karikakraid, seaherneid, hobumadaraid, maarjaleppi, naistepunasid, angerpiste, vesikanepeid, soolikarohte, verevaid kurerehasid, kollaseid ängelheinu. Kukesabad lillatasid kuremõõgasarnaselt, ent neid polnud ligilähedaltki nõnda palju. Valdasid siiski eeskätt kuremõõgad. See on nende koht ja see oli praegu nende aeg.
Eks kasvukoht sarnane küllap suure Liivi lahe teises servas olevate Pärnumaa rannaniitudega. Kuid siin on nad endale kodu leidnud saare peal. Mul oli väga hea meel, et just Abrukal gladioolivälule jõudsin.
Tuli seljak kividega, sinilillaladvaliste härgheinte ja jalus robisevate robirohtudega. Küll see rohi oli alles märg. Mu jalad lirtsusid koledal kombel, ent sellele pisiasjale polnud mahti tähelepanu pöörata. Sest näe, jälle kuremõõgad! Üsna kohe suure metsõunapuu all, ent siiski teps mitte nii palju kui ennist nähtud. Mullu Helle nad siit kõigepealt leidiski, siis luges kokku 33 õitsvat taime. Lähedal lodus leiti toona lisaks soohiilakat.
Kuremõõgad jäid maha. Seljak viis meid savanlikku maastikku, kus iseäranis palju viirpuid elutseb. Rahnud turritasid, koirohud hõbetasid.
Selleks, et Pikana ninale pääseda, pidime kahlama üle suure-laia rohumaa. No kuis see küll ikkagi nõnda veest üle ujutatud saab olla?! – ei suutnud ma mitte ära imestada. Meie Hiiumaal igatseme vihma taga, siin aga lirtsuta ja lodista. Tõepoolest, oleks kui sattunud hoopistükkis Peipsiveerde Emajõe deltasse.
