Nagu ikka on suviti Hiiumaal palju külalisi. Rääkida nendega oma kodusaarest on väga värskendav. Kui meie saare tuletorne ja metsi on ikka kiidetud, siis kirjanik Jason Goodwin avastas enda jaoks ööbikud ja kivid. Ööbikulaul ja käokukkumine on kevaditi ja varasuvel nii tavaline asi, et ei oska neist midagi arvata. Suurlinna inimese jaoks võivad need aga olla imeasjad. Nii, läbi külalise silmade, märkad uuesti ka neid väärtusi, millega igapäevaselt ära harjud. Need asjad on osa meie reaalsusest, aga kui järgi mõelda, siis tänapäeva linnastunud maailmas mõnes mõttes ka imed.
Müstika, inglid, vampiirid, vaimud ja muud sedasorti tegelased seiklevad sageli raamatukaante vahel. Nendega koos seiklemine arendab fantaasiat ja pakub lõbu, kuid sinna nad võiksidki jääda.
Kurb on vaadata tõsimeelseid ja juba täiskasvanud vaimude lindistajaid ja inglite uskujaid – näib nagu oleks nad lapsepõlve kinni jäänud ega suudaks tajuda reaalsust.
Jason Goodwin arvas, et ehk on tänapäeva lapsed nii kaitstud, et saavad pikendada lapsepõlve fantaasiamaailma täiskasvanuikkagi. Kes teab.
Avatud mõtlemine on ju tore asi, aga see ei peaks olema nii avatud, et ajud välja kukuvad. Imesid ja seejuures täiesti käegakatsutavaid, leidub ka igapäevastes asjades.
31. mai 2013
