Võiksime lõpuks ometi välja kasvada nõukaaegsest mõttemallist à la “partei arvamus ja vale arvamus”. Aga võta näpust!
Kui Hiiu maavalitsuses arutati, kuidas jääteed hiidlasi teenima panna, tõusis protestimõmin, kui mõne arutelul osalenu arvamus erines “valdavast” arvamusest. “Teisitimõtlejal” oli isegi raskusi oma lause jätkamise ja mõtte selgitamisega.
Sama juhtus kahe omavalitsuse ühinemisotsuse hääletamisel Kõrgessaare volikogus – vastu hääletanud volikoguliikmete otsus oli “vale” otsus ja neid mõjutati seda muutma. Kuidas, seda me ei tea, kuid kahe saadiku meelemuutus toimus üllatavalt kiiresti: esmaspäeval “vale” vastuhääl, reedel “õige” poolthääl.
Ka ajakirjanikud on sama kogenud: teed kiitva loo ja valitseb vaikus, aga pruugib juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, kui toimetuses hakkab telefon helisema.
Võimulolijate või liidrite jutule kaasakiitmine on muidugi mugavam, aga nende räägitu ei pruugi sugugi iga kord olla ainuõige. Ka nemad on inimesed, ka nemad eksivad ja tavaliselt ei meeldi neile oma vigu tunnistada. Nii et kui me teist arvamust ei kuula, võime juhi “omaenese tarkusest” ka rappa jõuda.
Hiiu Leht leiab, et arvamuste paljusus on tegelikult väärtus ja teistsuguse arvamuse ärakuulamine kultuurse inimese tunnus.
23. aprill 2013
