NATO olemasolust ollakse Hiiumaal väga teadlikud, sest pea iga päev lendavad saare kohal Ämari lennubaasi lennukid ja teevad kõva häält. Teisipäeval, 18. augustil vuhises mööda Hiiumaad ja tegi palju vähem müra NATO velotuur.
Selleks ajaks, kui sõdurid ratastel saarele jõudsid, oli neil seljataga juba rohkem kui 500 kilomeetrit. 15. augustil Tartust alanud NATO velotuur lõppes reedel, 21. augustil ja kui välja jätta Tartu-Pärnu lõik, kulges peamiselt mööda Eesti lääne- ja põhjarannikut.
“Kogu idee sündis sellest, kui tütar mulle jõuludeks Eesti jalgrattateede kaardi kinkis,” ütles kolonel Paul Clayton, kes on Eestis asuvate Briti ja Taani NATO vägede juht. “Mulle meeldib rattasport ning ranniku rattarada jäi mulle kohe silma. Tahtsin selle kindlasti ühel hetkel ette võtta, siis aga mõtlesin, miks mitte teha seda koos NATO ja teiste sõduritega, sest nii Briti kui Taani sõdurid on ka kõik suured jalgrattasõbrad – mõeldud-tehtud!”
Marsruudile püüti lisada kõik Eesti suuremad linnad ning nii algas sõit Tartust, kus neid ootas Claytoni sõnul väga soe vastuvõtt. Edasi kulges tuur Pärnusse, kus matkalistega ühines ka Eesti president Kersti Kaljulaid. Seejärel sõideti läbi Kuressaarest ja mööda Saaremaad enne, kui jõuti Hiiumaale. Siin sõideti teisipäeval marsruudil Kassari-Sõru-Ristna-Kõrgessaare-Kärdla-Heltermaa ning juba sama päeva õhtuks jõudsid ratturid Haapsallu. Kolmapäeval oodati neid Tallinnas Vabaduse väljakul, neljapäeval sõideti Tallinnast Rakverre ning viimasel, reedesel päeval kulges tee Rakverest Narva.
Claytoni sõnul oli Hiiumaa-päev üks kergematest, mil neid ootas ees vaid 140 kilomeetrit rattasõitu. Esimesel päeval, mis oli üks raskemaid, läbisid nad 175 kilomeetrit. Keskmiselt sõideti 150 kilomeetrit päevas. “Püüame hoida keskmist kiirust 30 km/h, sõita umbes tund-poolteist järjest ja teha palju puhkepause. Nii ei tundu kilomeetrid nõnda pikad, kui iga natukese aja tagant jälle väikse koogi ja kohvi saab teha!”
Ligi 30liikmeline matkaseltskond liikus kolmes grupis, et mitte autoliiklust liialt segada ja ka selleks, et aidata sõduritel vastavalt oma kiirusele grupis püsida.
“Enamik sõduritest on küll rattaspordiga varem tegelenud, kuid on ka mitmeid selliseid noori Eesti kaitseväest, kes liitusid ettevõtmisega ilma mingisuguse varasema treeninguta. Nemad on tõesti elus võib-olla vaid kuus-kaheksa nädalat rattasõiduga tegelenud ning läbivad nüüd ühe nädalaga 1000 kilomeetrit. See on väga muljetavaldav!” tunnustas Clayton Eesti kaitseväe tublisid vabatahtlikke.
Saadud kogemus on tema sõnul olnud väga meeldiv ning teenib suurepäraselt NATO eesmärki, edastada sõnumit, et nad on eestlaste jaoks olemas.
“Pole ju NATO vaid sõjatankid ja tapjalennukid, me oleme inimesed ja see on minu meelest väga hea viis, kuidas kontakti luua. Lisaks on see suurepärane võimalus Eestit näha ning teha midagi koos Eesti kaitseväega,” loetles Clayton põhjuseid, miks ettevõtmist järgmisel aastal kindlasti korrata.
Presidendi liitumine matkalistega terveks pühapäevaks oli sõdurite jaoks suur tunnustus ning Clayton omakorda tunnustas Kaljulaidi head vormi: “Ta sõitis väga kiiresti! Võiks isegi öelda, et tema oli pühapäeval tempotegija – meie püüdsime temaga sammu pidada!” Muljetavaldav oli ka kohtumine ühe Läti jalgratturiga, kellel seltskond aitas katkise rattarehviga töökotta jõuda. “Ta oli sõitnud päev varem 280 km Riiast Saaremaale! Tundsime end tema kõrval nadikaeltena!” räägib Clayton naerdes. Seda enam, et lätlasel oli pakiraamil ka pagas, NATO velomeeste pagasit vedasid kaubikud. “See kõik on lihtsalt ehe tõestus sellest, kuidas kõik on võimalik, kui sa pingutad. Tuleb lihtsalt edasi minna ja mitte alla anda!” oli Clayton veendunud.
Hiiumaal oli ta teist korda elus. Möödunud aastal veetis ta perega kümme päeva Ristna surfirannas ning ütles, et tema 15- ja 17aastase lapse jaoks oli see täielik idüll ning nad nautisid täiel rinnal, et said hommikul lihtsast uksest välja astuda ja kohe ujuma minna. Claytoni sõnul ootasid ka sõdurid Hiiumaa-sõitu väga.
Eesti rattasõidutingimusi hindas ta väga positiivseks: “Teed on head, maastik lauge, autosid peaaegu ei ole…” Põhjustest, miks rattaga mitte sõita, jääb alles veel vaid külm talv, kuid sedagi pole viimasel ajal olnud.
