Connect with us

Varese lood

Torsholma lubjakaljudel 1.

Olgu Brändö saarel kuitahes tore ja toidupood mõnusasti käe-jala juures, tuli siiski ka lõpuks Torsholmaga tutvust teha. Selle saare lubja­kaljud mu mulluse suvelõpu Saaristo­mere reisi esmaajendiks üldse saidki.
Tankinud poest mitme päeva moonavaru, kõmpisin maan­teele. Näe, mis uhke meiupuu seal seltsimaja hoovi kaljupõndakul kõrgumas! Ilmelt nagu laevamast rõhtsate raadega, lisaks rõngad küljes. Jaaniõhtuks ehitakse see värvilise kribu-krabuga ära ja tantsitakse ümber. Omapärane see rootsi traditsioon, ent meie lõkketulekomme tundub siiski sügavama tähendusega. Aga eks ta ole, erinevused vaid rikastavad!
Siit Torsholmale jagus kaheksa versta maad, edasi lubjapiirkonda veelgi enam. Seljakott oli raske, veevaru rõhus ja üldse. Proovisin hääletada. Jee, juba esimene auto peatuski! Ema ja poeg sees, tulid kah poetuurilt ja viisid mu lahkesti oma kodu­saarele.
Seletasin, et lähen “kalksteni” otsingule nende saarele. “Me pole geoloogid,” vabandasid nad. Ehkki ise torsholmlased, pole nad lubjakivist midagi kuulnud. Küsisin muuseas toidupoe kohta. Jah, neil oli see täiesti olemas, kuid läks kahe aasta eest kinni.
Seletasin veel, et siin on nii imelikult lehtpuised saared. Naine mainis seepeale Föglö saart, mis pidi hoopis erinev olema, kaetud paksu põlise metsaga. Jah, selles saarestikumaailmas oleks avastamist lõputult palju.
Lahkesti viidi mind Torsholma lõunaotsa välja – siit kavatsesin oma lubjaotsinguid alustada. Inglisekeelse vestluse lõpuks ütlesin oma peagu ainsa rootsikeelse lause: Tack så mycket. Naine läks sellest elevile. Jah, viisakus­väljendeid teistes keeltes oleks õige viisakas osata.
See piirkond paistis üpris nätsik, kase-lepaline, palju hooldatud, aga ka hoolduseta jäänud kultuurmaid. Torsholma koosnebki suuresti kahest rannaserva kaljude­ahelikust, mille vahele jääb viljakam niiöelda org.
Idapoolsema aheliku võtsin nüüd ette. Trügisin läbi kadariku-kibuvitsastiku, mõned lehtpuud ning siis kummusid kaljud üles. Turnisin esimesele kuplile. Ilus punane graniit, sekka lõhanguid, ent ei mingit lubjakivi. All sinas meri. Päike kuumas, kuid tuul oli jäiseks keeranud.
Tagasi teel, mis koosneb punasest graniitkruusast. Sellest hoolimata elutses siin pervel lubjalembene angerpist. No ja kibuvitsad olid ikka lausa lõhkemiseni vilju täis! Piklikud kivilasud näisid kunagiste kiviaedade jäänustena.
Nüüd aga annan eheduse huvides järje üle oma päevikule, kribatud Torsholmal
14. septembril 2019. aastal.
“Keskpäev. Olen kui arust ära, olles ringi jooksnud mööda kaljusid, aina pildistanud ja sekka “ossa” öelnud ehk vaimustunud. Ongi LUBJAKALJUD, ligi kaks miljardit aastat vana kaltsium; settinud vetiklubjakivid, mis hiljem mäetekkes moondusid kristalseks lubjakiviks. Kihid on kõik peagu püsti käändunud ja kulgevad siia-sinna laiali.
Noh, ennem teelt vaatasin, et kaljus paistab mingeid triipe – just laia ojakraavi ja esimese külamaja eel. Ja seal vahtisid mulle pundardena vastu pruunid raunjalad. Habrast põisjalga on ka, aga vähem. Seevastu Eestis välja surnud ja hapulembeseks arvatud ida-kiviürdid (Woodsia ilvensis) kasvasid siin just täpselt lubjasoontel. Nooruke türnpuu kasvas siin, kalju­jalamil ka lodjapuid. Ning kaljudel angerpiste, murulauke, kollases ja veel haljas lehes lood-angervarsi.
Ja näe, Eestis vaid Pranglil elutsev põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale) kasvab siin ka. Paras pisi­pahmakas seda rohututi taolist igihaljast sõnajalga ja et asi veel segasem oleks, on mitu põhja-raunjalga (hapulemb!) otse kaltsiidisoonel. Tõsi, seal näevad nad natuke viletsamad välja.
Punane graniit mullitab silekaljudena lubjakivide järel, peal kadakapõõsaid ja hapulembest kukemarja-­sinika kooslust. Aga juba jälle kaltsiidisooned, vaksalaiused, või siis veelgi rohkem. Väliselt tundub siin nagu kusagil Slovakkia karstimaastikul vms.
Vaade üle lepalatvade on avar. Üks proua tuli just praegu. Küsis, et kas teen uurimustööd või lihtsalt huviline? Seletasin, et näh, puha “kalksten” siin. Tema vastu aga kippus Ölandist pajatama, rääkis veel midagi ühest eesti poisist ja et Dagö pole kaugel. Tegelikult tundub mu kodusaar siit ikka õige laia mere taga olevat…”

Veel lugemist:

Galerii

Traditsiooniliselt 1. mail peetava Kärdla päeva põhiürituseks kujunes linnajooks, mille võitsid Karl Johan Kastein ja Anni Kingsepp. Kultuurikeskuses peeti endise linnapeade osavõtul visioonikonverentsi ning...

Taskuhääling

Köikide Jüttude kümnendas osas käis külas Hiidlaste Koostöökogu juht ja kalur Ilmi Aksli.

Ahto ilmajutud

Selle nädala ilmategijaks on kõrgrõhkkonnad. Ilm on küllaltki soe ja enamasti näeb ka päikest. Mereäärsel rannikul aga on jaheda merevee tõttu veel küllaltki jahe....

Juhtkiri

Teeme Ära talgupäev on juba nii vana asi, et keegi ei mäletagi, kuidas 16 aastat tagasi esimest korda hoogtöö korras üle maa prügi  korjati...