Kogu Bornholmi põhjarannik on üks suur vaatamisväärsus. Siin oleks käimist ja kaemist väga palju, ent meie saime selleks kulutada vaid paar päevakest.
Saare põhjatipu poolt kulgedes läbib rannamaantee ridaasulate aheliku. Kõik see on kokku meie mõistes vanalinn: madalad kivimajad punaste telliskatustega. Allinges tegime poepeatuse. Kõikjal paistis viigipuid, rohelised viljapunnid küljes. Millal need õigupoolest valmivad – alles järgmisel aastal? Noh, ja siis seedripuid ja teab mis eksoote veel. Taustaks soojas päiksepaistes vahukribalaid säbardav meri. Muide, Sandvigis vilksas mööda aeda istutatud viie jala kõrgune hõbetav oliivipuuke. Kas tõesti on siin talved nii soojad, et õlipuud suudavad ellu jääda? Oliivipiirkond Läänemeres?!
Døndaleni org päris nii vägevaid eksootelamusi ei pakkunud. Ometi sai sellest üks meeldiv kõrvalepõige. Esmalt üllatas sügisvärvides rannas lõõskav vaher. See meie tavaline harilik vaher, kes Bornholmil on aga harv – seal vohavad peamiselt hoopis mägivahtrad.
Orgu on kunagi rajatud arboreetum. Mõned võõrliiginäited sulanduvad seal kokku metsaga. Alustuseks pöögik ühe eriti tüseda plankjuurelise pöökpuuga, tüve läbimõõt neli-viis jalga. Ja näe, need elupuulikud tüved osutusid hoopis metasekvoiade omiks. Tihedas puistus on nood laasunud ja elusvõra leidub vaid kusagil kõrgel. Siinsamas oli ka himaalaja nulg (Abies spectabilis), tüve katmas omapärane lõhenenud koor.
Ühe kestendava tüvega puu all aga rahvas otsis midagi. Pähkleid. Nojah, eks kõigile avaldas muljet, et üks sarapuu võib olla säärane jalase tüveläbimõõduga puu. Nimelt kõrgetüvene sarapuu (Corylus colurna). Tema on oma lõunamaisest päritolust hoolimata külmakindel isegi Eesti sisemaal.
Mind paelus hoopis enam kõrval kõrguv jaapani tselkva (Zelkova serrata). Tema hall tüvi tundub pöögilik, ent tükati eraldub pealiskoor lapikestena. Sakilised lehed meenutavad põldjalakat. Tegu ongi jalakate sugulasega. Tselkvad olid laialt levinud enne jääaega, ent nüüdseks on ellu jäänud vaid kuus liiki. Maades, kus jalakasurm on palju jalakaid tapnud, pannakse haljastuses lootusi just tselkvatele. Eestis on nad kahjuks veel peagu tundmatud.
Vägevad olid hiigelnulud (Abies grandis) – tüve läbimõõt kolm jalga ja peaaegu koondumata tõusid need sambad kuhugi üles. Ladvatipud ulatuvad neil oma 40 meetri kõrguseni vist küll.
Naabruses sirutus oma 17 meetri kõrguseni üks väga eriline puu, tüvi meenutas nagu jalakat, punakad sakilised lehed päiksepaistel mustrilist võrakatust loomas. See on vahtralehine pihlakas (Sorbus torminalis). Lõuna-Euroopa liik, kelle levila põhjapoolseim ots asub just nimelt Bornholmil. Olin tulnud suurte lootustega seda kaunist pihlakat sel Läänemere saarel näha, kuid kogu me reisil jäigi ainsaks vahtralehiseks pihlakaks vaid see, siia Døndalenisse istutatud puu. Ei trehvanudki me teda kusagil looduslikuna.
Siis punas seal veel üks mammutipuutüvi, korp nii mõnusasti pehmevamjas. Mammutipuu korpa on võrreldud asbestiga, see on ta kodumaal metsapõlengute puhul peagu tulekindel kaitse. Samas sõltub mammutipuu uuendus just tulekahjudest – seemned saavad idaneda vaid tuhastunud pinnasel.
Suliseva oja kohal nõlval tervitas meid kolm kastanipuud (Castanea sativa). Oma 20 meetrit kõrged, jämedaima pikirõmelise tüve läbimõõt kolm jalga. Stend teatas, et Bornholm on kastanile Taanis parim koht: suvel jagub päiksepaistet rohkem ja meri hoiab sügisel pikalt sooja. Ja tõesti, nad viljuvad siin hästi. Maas vedeles varisenud siilisarnaseid helerohelisi ogalisi vilju. Paraku kastanid sees siiski puha toored. Ei olnud see suvi just kõige soojem. Kuid mullune oli vägagi kuum ja tulemus on näha: maapinnalt küünitas üles oma paarkümmend seemikut, muist üle vaksa pikad. Kaks seemikut olid juba kaheaastased. Kastanipuud annavad Läänemere saarel looduslikku uuendust! See on juba vägagi huvitav nähe. Tõsi, vanemaid järglasi näha polnud. Kastanite naabruses vohas valgepööke, üks üle jalase tüveläbimõõduga. Nemad on siin oma päris kodus, täiesti looduslikud.
Døndaleni kõige tähtsamaks vaatamisväärsuseks aga on kosk. Just nimelt kosk ja mitte juga, sest gneisskaljudelt ei lange veekardin, vaid libamisi veesööste. Sajurikas oktoober oli kose päris korralikult tööle pannud ja samblakaljudel valendavad vahused veeribad lõid hästi meeleoluka vaate. Ümber raamiks lehtpuumets valgepöökide, vahtrate, sarapuude ja noorte jalakatega. Luuderohi turnis saarepuu otsa. Ülal hoburauakujulise kaljuoru serval sirutasid end pöökpuud. Kevadisel ajal möllab siin salutaimestik, muuseas karulauk. Praegu paistis vaid sõnajalgu ja raudosje.
Rahvas ukerdas usinasti ümber kose, mis on Taani kõige kõrgem kosk üldse, räägitakse suisa kahekümnest meetrist. Nojah, kui kõik need samblarahnudelt laskumised kokku lugeda, siis ehk tõesti. Otsest järsku veelangust jagub siiski vaid nii vast kuue meetri kanti. Kuid arvud arvudeks, suurepärane vaade avaneb siin igatahes.