Ekkodalen on Bornholmi kõige suurem riftiorg – see lõikab läbi saare 12 versta pikkuselt ja jätkub lõuna poolgi, setteisse mattununa.
Kunagi ürgammu, vast nii 1400 miljoni aasta eest tungis graniitrebendisse vedel aluseline magma. Moodustus võimas 60 meetri laiune diabaasijoon. Võrdluseks, näiteks meie naabruses Saaristomere saartel on diabaasijooned hoopis kitsukesed, vaid haruharva kuni 10 meetri laiused. Ent see-eest ilusasti säilinud. Ju kaitses neid erosiooni eest asukoht allpool merepinda. Seevastu Bornholm püsis kogu aeg ülalpool meretaset. Küllap tegid oma uuristustööd kõigepealt liustikud, misjärel 12 000 aasta eest vallandunud jääsulamisveed kergemini mureneva diabaasi hoopis minema viisid. Nüüd ei silmanud ma siin mustjast diabaasist jälgegi, ikka vaid paarkümmend meetrit kõrged samblikehallid graniitseinad, mis tükati siiski ka oma õiget, ruskepunakat tooni paljastasid. Siiski on diabaasi ka Bornholmil säilinud, näiteks Listedi rannas mustavad mõned jäänukteravikud.
Kaljude turjal kõõlus kadakaid, kollase-rohelisekirju tamme-valgepöögimets, pöögid aga punakat sügisvärvi. Muide, siin nii paari versta ulatuses on üldse ainsad Almindingeni algupärased looduslikud metsad. Veel XIX sajandi algul hõlmasid enamuse saare keskosa kadakased kanarbikunõmmed – karjamaad. Alles 1800ndate algul hakati metsastamisega pihta. Talunikele, kes oma karjamaadest ilma jäid, see muidugi ei meeldinud. Küll lastud sigu istandustesse lahti ja mis kõik.
Ekkodaleni põhi hoitakse karjatamisega metsast vabana, et oleks ikka ilusasti näha selle oru eripära. Lehmad tegid siin oma tööd praegugi ja tuli ettevaatlik olla, et mitte keset rada laiutavate pehmete kookide sisse astuda. Varemalt oligi selle paiga nimi hoopis Kodalen ehk Lehmaorg, alles hiljem kinnistus Kajaorg.
C. H. Ørsted kilde ehk allikas siin sarapuise-kitsemurakalise veeru jalamil oli aga purukuiv. Miks? Just siin olla parim koht, kus hüüdeile vastust saada. Lapsed hõikusidki siin usinasti “Eeko” ja oru teisel küljel kerkivalt kaljuseinalt vastas selgesti kaja.
Rada tõusis läbi pöögiku Gamleborgi ehk Vanalinna. See on Bornholmi kõige vanem linnus ja kiviehitis ülepea. Linnuse alale pääseb tohutupaksu graniitmüürijäänust läbiva ava kaudu. Kas on need sirged müüriservad hiljem uuesti paika sätitud? Pealekauba leidub siin ka mõni helehall paekivi. Miskipärast saare lõunaserva settekivimite alalt siia toodud?
Ega linnust ennast õieti ju alles pole. Juba XII sajandi keskel ta hüljati. Kuid väljastpoolt on pilt vägagi muljetavaldav. Ega ometi seda võimsat kraavi inimesed kivist välja murdnud, vast oli siin juba looduslikult mingi org?
Linnusemäe kõrval orus paelusid lisaks tammedele pilku paar vägevat maguskirsipuud (Prunus avium). Seda liiki loetakse Bornholmil looduslikuks ja ta jääb tõepoolest õige mitmel pool metsades ette. Puude all haljendas püsik-seljarohtu. Huvitav, kas kevadel täitub see praegune pea tühi metsaalune salutaimedega? Tegelikult peaksid Bornholmi metsaorud õige liigiküllased olema.
