Sellest, et Taani on kuningriik, saab aimu pea igal sammul. Isegi metsaradade prügikastidel on peal lopsaka kuningakrooni kujutis.
Bornholmi südamaal Almindingenis asub mitu kaardile märgitud WCd. Ja see tähendab tõesti vesiklosett-majakesi, isegi metsa sees. Olulisim on nende puhul, et sealt saab matkaline priipärast joogivett. Tankinud Segeni arboreetumi WCs pudelid vett täis, suundusime Ryttergnægteni poole. Teeotsas oli viit, mille külge kinnitatud lehvima Dannebrog ehk valgeristi-punalipp. Rühkisime mööda künkateed ülespoole, kõrval kivitammed ja pöögiorg, meenutades hoopis justkui Bulgaaria Musta mere lähisteid. Teisal paistis terve kidur hõbekuusemets. Milleks säärane õigupoolest istutati?
Edasine künkatee sarnanes natukese Kõpu Tornimäe otsa suunduvaga. Ent siinne viib Läänemere saarte kõige kõrgemale tipule: 162 m merepinnast. Mäe lael paljandub laiguke graniitpõndakut. Kohviku ees oli müügiks pisike kohalik viigipuunääps ja maja seest heljus magusat kõrbelõhna. Paraku suht lame oli ümbrus, ja metsane. XIX sajandil ehitati siia graniitkivist tornitahukas, tähistamaks üht Taani kõrgeimat tippu, paar veel kõrgemat, 170 meetrini küünitavat künkaharja asuvad Jüütimaal. Ronisime mööda kõrgeid astmeid üles platvormile. Hmh, ikka paistsid ees vaid puud. Ehitamise ajal oli ümbrus veel lage ja torni laelt vaade avar. Hiljem, istutatud metsa sirgudes, lisati otsa sõrestiktorn. Tuul uhas, ometi ronis rahvas usinalt treppepidi aina üles. Mina kardan kõrgust ja otsustasin selle atraktsiooni vahele jätta. Meeles mõlkus hoopis huvitavam sihtmärk: siit mööda mäenõlva lõunas peaks kasvama roodjalgu.
Tähk-roodjalg (Blechnub spicant) on üks Euroopa ilusamaid sõnajalgu, pealegi ainus oma perekonna esindaja siin maailmajaos. Teda võib leida Skandinaaviast ja Fääridelt kuni Kanaarideni välja, esineb suisa Lääne-Ameerikaski. Mullu Gomersa loorberimetsades lootsin muuseas leida ka roodjalga. Tulutult. Küll aga vilksas bussisõidul Tenerife Anaga poolsaare mägimetsa põues mööda midagi kahtlaselt roodjala sarnast.
Eestis on see sõnajalg väga haruldane. Leitud olla teda poole sajandi eest Pühalepa kiriku kiviaialt. Nüüd on üks kindel leiukoht olemas Võrumaal. Tegelikult meeldib roodjalale Hiiumaal väga. Olen oma kunagi ostetud taime istutanud paar korda ümber ja ikka on ta endisesse kohta alles jätnud noori isekülvitaimi. Kõige huvitavam, et üks roodjalatitt tärkas eosest isepäi suisa mitusada meetrit eemal metsateel.
Bornholmil on roodjalal õige mitu leiukohta. Võiks arvata, et eks sa otsi nõela heinakuhjast. Õnneks ei tehta temast saladust ja nii peilisin netis välja ühe ligipääsetavama asukoha: Ryttergnægteni mäetipust mööda mägirattarada lõuna poole, Gedebæki ojanirekese kaldail Krakkbakkenil.
Rattarada vingerdas samblanõlvul üheülbase kuusiku all, libises üle graniitkaljude, põikas ümber samblarahnude, ikka allapoole. Nii vast 300 m mäetipust tuli kuivanud veesoone ääres lagendik nelja kase ja ühe pöögiga. Ja sealt läiklesid juba kaugele need sõnajalad! Esmakordne kohtumine tähk-roodjalaga looduses tegi mõistagi puhast rõõmu. Päikegi piilus selle tähistuseks välja. Palju neid siin õigupoolest ongi? Mitu taime on omavahel kokku kasvanud, ent noh, nii kakskümmend tükki vast küll, lisaks eemal väiksemaid. Kaaslejaliigid roodjalgadel on siin kõik tuttavad ja kodused: turbasamblad ja käolina- ehk karusamblamättad, jänesekapsad, palu-võnkvars, luga, ohtene ning naistesõnajalg. Sekka aga naabruses läikivate astellehtedega noori iileksivõrseid.
Roodjalgade laiutavad talihaljad steriillehed näisid õige rammusad, isegi üle jala pikad. Lehtedelehtrite keskelt küünitasid ülespoole peenema moega eoslehed.
Paraku kipub noor tärganud pisikuuskede mass peagi mitmeid roodjalgu lämmatama. Ojasoont pidi veidi allapoole liikudes kuusik harvenes ja välu teisel küljel võtsid järje üle pöökpuud. Siingi leidsime kasvamas oma paarkümmend roodjalga. Nii silmatorkavad oma välisilmelt, justkui kaugest troopikast ära eksinud. Ning hästi fotogeenilised seejuures ka.
