Ei palmid, ei tõlvpuud ega agaavid suuda kasvada me karmil maal. Äärmisel juhul ehk karuspalm jaksab paar pehmemat talve üle elada, kuid on üks kummaline erand: tääkliilia.
Neist kõige vastupidavam ja samas üks suuremaid on kiuline tääkliilia (Yucca filamentosa). Pärit on ta USA kaguosa liivastelt-kivistelt aladelt, on seal metsistunud põhjas kuni Suure Järvistuni ja, ehkki valguslembene, tunginud isegi tamme-hikkoripuu metsadesse, igihaljaste iileksite-kalmiate sekka.
Lisaks ilule on ta oma kodumaal olnud üks ütlemata kasulik taim. Tema lehekiud on väga tugevad, juurtest saadi seepi ja õied kõlbavat süüa. Meil on tegu siiski vaid ilutaimega, kusjuures täitsa külma- ja niiskuskindel on ta. Mul koduaias elab kiuline tääkliilia juba ligi kaks aastakümmet ja vaid harva on hilistalvine päike leheotsi kõrvetanud.
Hallikasroheliste igihaljaste mõõkjate lehtede kimbud on vaatamisväärsus omaette. Algul ma ikka imestasin, kui lumes neid haljendamas nägin, et mäherdune lõunamaine taim kartmatult meie talves. Ega päriselt pole sellega harjunud siiani.
Ja kui nad veel õitsema lähevad! Mullune kuum suvi valmistas nad nähtavasti tänavuseks eriti hästi ette. On teateid mitmetest mandri aedades õitsvatest tääkliiliatest. Mul majaseina ääres viskas üks taim kaks rinnuni vart, metsaaia niiskemas keskkonnas lausa lõuani. Kuigi mu kujutluses on tääkliiliad eeskätt kõrbetaimed, siis liiga veevaesel künkal kasvav kiuline tääkliilia jäi mul sootuks kiduma. Seevastu peale metsaaia parasniiskele liivmullale kolimist pistis iseäranis vohama.
Aga jah, need õied, õigemini õisikud. Tohutud kreemvalged kellukatekogumikud pikkade koonaldena, mõjudes augustiõhtu hämardumises lausa tontlike viirastustena. Ja rammus iseäralik lõhn sealt õitest… Kodumaal Ameerikas külastavad tääkliilia õisi koolibrid, otseselt on kujunenud vastastikune sõltuvus aga ööliblikaga nimega Tegeticula yuccasella. Ehkki meil putukad tääkliiliate õisi külastavad, siis viljastumist vist ei toimu? Kümne aasta eest tolmeldasin oma tääkliilia õisikut käsitsi ja sügiseks arenes hulk rohelisi piklikke kupraid. Seemned külvasin maha ja sain ka mõned järglased, ent need kidusid ja hukkusid lõpuks liigkuival pinnasel. Veelkordne tõestus, et tegelikult peab kiuline tääkliilia veest vägagi lugu! Muide, ühel järgneval suvel ma enam õisi tolmutada ei viitsinud ja siis ei arenenud ka ühtegi kupart.
August kestab ja mu aeda kaunistavad jätkuvalt võimsad tääkliiliate õitekoonlad. Isegi õitevahus aedhortensiad kahvatuvad nende kõrval. Meie tingimustes on õitsev tääkliilia kindlasti kõige eksootilisema välimusega aiataim.
Paraku säärase pillava õitsemise järel õievart kandnud lehekimp sureb ent mitteõitsvad lehepundid jäävad ellu, jämedatest risoomidest areneb lisaks aina uusi.
