Riigikogu valimiste eelne aeg on kired lõkkele löönud ka Hiiumaa pisikesel poliitmaastikul. Kuidas muidu tõlgendada olukorda, kus jaanuarikuu volikogus toimus nii volikogu esimehe umbusaldushääletus kui uue, vallavanema vastu pööratud umbusalduse sisseandmine. Arvestades aega ja põhjuseid, tunduvad mõlemad pigem poliitilise kempluse vahendina. Samuti ei ole kindel, et volikogu opositsioon, kes mõlemad umbusaldusavaldused algatas, neist võidab. Kindel on aga see, et kaotajaks on igal juhul Hiiumaa. Nii olen isegi pidanud vastama paljude inimeste küsimusele “Mis teil seal toimub?”, kuigi mõistlikku vastust sellele on ausalt öelda üsna raske leida.
Aga püüaks siiski siinkohal Hiiu Lehe lugejatele selgitada, mis siis ikkagi toimub Hiiumaa vallavolikogus ja miks on asjad just nii nagu nad on. Volikogu liige Antti Leigri tõi eelmisel nädalal välja oma versiooni. Püüan sellele siis enda ja ka “koalitsiooni” nurga alt vastata.
Volikogu komisjonidest
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis reguleerib kõigi omavalitsuste põhialuseid, sätestab volikogu komisjonide kohta järgmised põhimõtted: volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel arvestatakse erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus;
igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni;
teised komisjoni liikmed kinnitatakse komisjoni esimehe esildusel.
Kinnitan, et kõik need põhimõtted on Hiiumaa vallavolikogus täpselt järgitud ehk komisjonid on moodustatud nõnda, et volikogu opositsioonil on võimalus osaleda kõigi komisjonide töös. Samuti võin lehelugejale öelda nii isiklikust kogemusest kui komisjoni esimeestelt saadust tagasiside põhjal, et töö (ja tihti ka koostöö) komisjonides on igati asjalik ja otsused reeglina konsensuslikud.
Mis aga puudutab väidet, et koalitsiooni liikmed ei arvesta komisjonides opositsiooni ettepanekutega, siis vastunäitena ei toetanud keskkonna-
ehituskomisjon viimati menetletud koerte ja kasside pidamise eeskirjas enamikku koalitsioonist tulnud muudatusettepanekuid ning ei aktsepteerinud reoveekäitluse eeskirjas isegi mitte volikogu esimehe ettepanekuid. Ei näe siin koalitsiooni teerulli küll kuskil.
Aga tõsi on ka see, et kes tahab vigu näha, näeb neid kõikjal.
Volikogu koostööst
Nagu tavapäraselt, süüdistab ka Hiiumaa volikogu opositsioon koalitsiooni nendega mittearvestamises ja koostöö puudumises. Siinkohal tahaks opositsiooni esindajatelt küsida, kas nad ise on valmis koostööks? Toon vaid mõne näite. Olen isiklikult nii valimisliidu Kodusaar liidrile Tarmo
Männile kui kogu Kodusaare fraktsioonile mitmel korral öelnud, et olen alati valmis tulema teiega kohtuma, teie mõtted ja ettepanekud, isegi sõimu ära kuulama. Pooleteise aasta jooksul pole kutset tulnud.
Teine näide. Jaanuarikuu volikogus toimus valla tähtsaima eelnõu ehk eelarve teine lugemine. Opositsiooni poolt ei tehtud sellesse ÜHTEGI ettepanekut. Samuti ei toimunud põhimõttelist väitlust ei eelarve-majanduskomisjonis ega hiljem volikogu istungil.
Tekib küsimus, et kui ei ole ettepanekuid, mida me siis arutame ja millega opositsioon siis rahul ei ole? Kodusaares on küll toredad lahke pilguga mehed, aga tunnistan, et mina nende silmist soove lugeda ei oska.
Volikogu ei tohi muutuda palaganiks
Hiljutise “preemiaintsidendi” puhul pälvis volikogu esimees umbusaldusavalduse teenete eest, milles ta justkui osaline polnudki. Tahaksin siinkohal lugejale veelkord jagada Antti Leigri nädala taguseid Hiiu Lehes öeldud sõnu: “volikogu liikmel võib tulla igasugu mõtteid /…/ Ta võib teha seda hetkeemotsiooni ajendil ja ta ei pruugi seda üldse läbi mõelda”. Selgituseks, et jutt käib volikogu liikmest Artur Valgust, kes tegi detsembrikuu volikogu istungil ettepaneku maksta preemiat kõigile volikogu liikmetele.
Nende sõnade taustal tahaks väga küsida, milline on volikogu liikme vastutus ja kas seda üldse on? Preemiakaasuse ajal küsis üks noor ja poliitikakauge inimene minu käest siira küsimuse: kas siis volikogu liige ei peagi olema tark ja teadma, et sellised asjad (preemia määramine iseendale) on ebaõiged? Tunnistan, et ei osanud sellele küsimusele vastata.
Ka ei tahaks ma kuidagi jagada seisukohta, et üks osa volikogust võib lubada endale “läbimõtlematuid hetkeemotsioone” ja teine osa peab neid laskma mitte sündida, kusjuures süüdi ja halb on ta nagunii. Pean volikogu hiidlaste kõrgemaks esinduskoguks, millega peab alati kaasas käima ka sisemine tarkus ja väärikus. Seda enam, et volikogu on ka kogukonna peegel, millega näidata end väljapoole. Seetõttu ei tohi sel lasta muutuda palaganiks.
Aivar ViidiK
vallavolikogu esimees
