Sel juulihommikul olime teel Eesti kõige kõrgemasse tippu. Ent esimene üllatus tabas meid juba kohe Võrust lõunas. Maantee ääres paljastus lubjakivitükikestega moreennõlv, millel sirgumas palju lopsakaid keelikurohtusid. Siin, Kagu-Eestis?!
Kui üks taim üldse Lääne-Eesti loopealsetega seostub, siis just keelikurohi – see kaheaastane kollaste õitega ohakaline, kes ilmestab näiteks Sarve poolsaare klibualasid. Kuid tõepoolest: mõni üksik keelikurohi on leitud ka Eesti kaguosas.
Buss sõitis läbi Haanja, ent eriti ei saanud arugi, et viibime Eesti “lael”. Madalam Otepää kõrgustik pakub hoopiski mägisemaid vaateid.
Järve taga kerkis 90meetrine Vällamägi. Kuna see on aga põlise kuusemetsaga kaetud, siis ei paista mäe kontuur eriti välja. Sama lugu on Suure Munamäega. Üsna tavalise seljandikuna näikse ta losutavat oma metsarüü all. Tegelikult on jalamilt tipuni 60 meetrit siiski ju täiesti arvestatav kõrgus.
Sedakorda meelitas meid siia huvi leida üles haruldased brauni astelsõnajalad, kelle Eesti ainus kasvukoht just sel mäel asub. Ehkki juhised olid justkui vägagi täpsed, siit neid sõnajalgu paraku küll leida ei õnnestunud. Tegime üha laiemaid otsingukaari, kuid ikka ei midagi. Tähendab “midagi” ikka muidugi oli. Kõrge salukuusik, kus kuusk tundub peagi tükati sootuks lehtpuude vastu vahetuvat. Vahtrad trügivad varsti vaat et esimesse rindesse välja. Rohtkate oli kah lopsakas. Ohtralt naati, aasosja, naistesõnajalga, maarjasõnajalga. Metstarnad kaarutasid oma päid. Igihaljendasid koldnõgese lehed, läikis laiguke metspipart. Tükati leidus tihedalt toominga-kuslapuu võsa.
Mäe lõunanõlval laskuv järsk rada tekitas täitsa mägise meeleolu. Siin paistis, justkui oleks kliima soojenemine ka looduslikku metsa muutma hakanud. Vanu kuuski veel küll seisab püsti, ent noori peale ei tule. Kui ülevalpool jagub vahtraid, siis siin on juba lausa väike jalakapuistu.
Järsku hakkasime vaatama, et need ei ole ju teps mitte harilikud jalakad! Lehtede alus oli täiesti sümmeetriline ja rood leheservades ei harunenud üldse. Täiesti iselaadsed olid aga tüved: koor lappidena kestendav justnagu kreeta tselkvatel. Mis liigiga ometi tegu? Kas kunagi siia mingeid võõrjalakaid istutatud? Kuid hiljem raamatuid lapates ei tundunud ükski liik sobivat. Lehtede poolest ehk põldjalakas, aga selline imelik tükkidena eralduv koor? Või lihtsalt mingi Munamäe erivorm? Palju küsimusi, kuid ei ühtegi vastust.
Liikudes mööda nõlva edasi, tuli jällegi täiesti salumetsane ala. Harvade vanade kuuskede sekka paar pärna, saart, vahtraid, sarapuud, kaks noort tammegi. Rohustus maikellukest, salu-siumarja, sealõuarohtu, metstulikat, sõnajalgu ja nii edasi. Ning siis nemad: tähk-rapuntslid. Paraku suure kuuma ja kuivaga juba läbi õitsenud, suisa viljunud ja ilmutamas kuivetumise tundemärke. Sel kellukalisel on omapärane õisik ehk tähk, mis koosneb paljudest pisikestest veidratest kellukatest. Nende värvus peaks olema kreemikasvalkjas. Lehed on lopsakad, maa sees muguljad moodustised. Rapuntslit ei leia ei meie saartelt ega Põhja-Eestist. Eestis on selle lõunapoolse liigi levila piiriks umbkaudu omaaegse Liivimaa põhjaserv. Eriti laialdaselt peaks rapuntslit kasvama Viljandimaal. Väga rapuntsliterikas on Munamäe põhjapoolse naabri Vällamäe metsapõu.
