HARDA ROOSNA Soonlepa karjalaudas etendunud “Muna” jutustas loo ühel väikesel saarel asuvast majast, kus elavad tuntud helilooja Miikael (Jan Uuspõld), tema abikaasa Iida (Maria Peterson) ja tütar Uuma (Elisabeth Peterson). Peo eelõhtul tuleb mandrilt koju vanem tütar Kiira (Helena Lotman) koos kusagilt leitud peigmees Marioga (Risto Vaidla). Heliloojal on tulemas sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Pinget ei leevenda ka Miikaeli poolvend Silver (Helvin Kaljula).
Kõik osalised otsivad justkui armastust, aga on võimetud oma tegelikke tundeid väljendama või ei saa isegi aru, mida nad tunnevad. See, kuidas sisemise ängi varjamiseks muudkui räägitakse midagi, naljatatakse ja naerdakse millegi üle, tegutsetakse aktiivselt, teadmata sihti või eesmärki, mõjus mõtlemapanevalt. Pani iseendaltki küsima ehk on ka vaatajal omaenda pereringis mõned asjad lahti rääkimata, mõned tunded välja elamata, suhted selgitamata ning kohtudes tehakse vaid head nägu?
Näitlejateansambel kõlas vähemalt viimasel etendusel suurepäraselt kokku. Imetlusväärne oli Helena Lotmani osatäitmine: tema seesmine segadus ja väline rabedus oli nii hästi välja mängitud, et mõjusid saaligi tõeselt ja häirivalt. Ajuti ei suutnud allakirjutanu ennast etendusest distantseerida ja tundus, nagu oleksid ise temaga koos sellessamas loos.
Ilmselgelt keeruline oli Jan Uuspõllu sõnatu roll, mis kokkuvõttes oli väga kõnekas. Muuhulgas tänu ka huvitavale valgusrežiile ja temaga suhestunud partneritele, Helvin Kaljula Silverina ja Maria Peterson Iidana.
Suur oli ootus näha, kuidas mängib “meie oma poiss” Risto Vaidla – tore osatäitmine oli, mis saab ehk küpseda veel mõjusamaks ja huvitavamaks.
Kokku anti Soonlepa mõisa karjalaudas seitse etendust ja uuslasvastust nägi hinnanguliselt üle tuhande vaataja. Lavastuse produtsent Ere Naat, kes Theatrumi menukaid etendusi aastaid Hiiumaale toonud, ütles, et vaid eelviimasel etendusel oli vabu kohti. Viimasel see-eest tuli panna hulk lisatoolegi.
Naat kinnitas, et juba on kindel, et “Muna” tuleb samas kohas ettekandele ka järgmisel suvel, sest neid, kel see sel suvel nägemata jäi, on palju. Ja vaadata tasub.
Soonlepa mõisa karjalauta saaliks nimetada on ehk liiast, kuid enam kui poolteise sajandi vanusesse hoonesse on omanikel, Reelika ja Tõnis Kasemägil õnnestunud sisustada päris tore saal. Kui midagi soovida, siis ehk peaks publiku ohutuse mõttes vaatajakohtade arvu vähendama, et ülal õhupuudust ei tekiks. Samuti tuleks võimaldada vaatajatele allapääs mõlemalt poolt tribüüne. Ei kujuta ette, mis saab juhul, kui etenduse ajal peaks kellelgi halb hakkama või, hoidku selle eest, mingil põhjusel puhkema paanika.
