Miskipärast on vahel nii, et sõnu ei ole. Ja nagu eriti ei tule kah. Septembrikuist Aruseljat meenutades takerdun ootamatult kidakeelseks.
Võibolla seetõttu, et Aruselja on oma erilaadsuses üks täiuslik paik ja mis sa täiuslikkuse ümber ikka targutada oskad. Ent vahest aitab nappidest mälukatketestki?
Jõudnud Aruselja heinamaale, olnuksin kui merelaiul. Tuul kohises metsas, nagu mühanuks seal taga Loopsoo asemel meri. Päike vilgutas pilvist rõõmsat, samas aga ka juba sügisaimuses nukravõitu valgust üle vana talumaastiku. Rohutirtsude sirina viimased suvelõpunoodid.
Heinamaa servas ringutas oksi iidne kaheharuline pihlapuu, täis punaseid viljakobaraid. Lausa paarijalase tüveläbimõõduga tüve katmas kestendav koor.
Aruselja kollendav elumaja, hallid kõrvalhooned ja õieli tiibadega tuulik. Lattaial väändumas humalad, ümberringi madal õuerohi. Taamal turritamas kadakate koonused, siinsamas andmas aga varju teeveere laiutavad tammed.
Kedagi polnud küll kodus, ent ometi oli kuidagi hea kodune peale metsi ja rabasid siia jõuda. Kuid seda vaid korraks. Sest tee viis edasi. Läbi vahtrase okasmetsa, kuniks paistma hakkas naabertalu: Kapasto metsavahikoht. Kuid siin oli kuidagi mahajäetum meeleolu. Küllap oli see siin Kapastost, kust mäletan veel veerand sajandi eest püsti olnud majavaret ja kust leidsin eestiaegseid postkaarte. Nüüd on siin vanade mõtlikult sahisevate hoovipuude seltsiks vaid metsaonn. Seebilillede ja veel mõne teisegi hilistunud õitsemises ei olnud enam suverõõmu, pigem kohe-kohe lõppemise, lahkumise meeleolu. Suve lõpp, kõige ajutisus, kaduvus…
Aga näe, vana seitsmeharuline männipuu seisab ikka veel. Veidi räsitult, ent siiski aja voolu trotsides.
