On 4. detsembri hommik ja mu jalgsiretk viib Nõmbalt Aruselja suunas. See vahemaa on mul tänavu juba mitu korda läbi käidud, sestap midagi üllatavat siit vist loota ei tasu. Või natuke ehk siiski.
Kuna olen viimasel ajal libisenud tarnalainele, oskan neid nüüd tähele panna isegi kuival liivasel Kapasto nõmme teel. Paraku näevad siinsete haljaste puhmikute pähikud välja sellised kui ei ühelgi määraja pildil. Hmh, mis omapäratsemine see olgu!
Enne Kapasto pärnadega salumetsa jääb ette nooremapoolne lehtmets, maapind selle all sadudest üsna üle ujutatud. Siin sinetab pinnase lubjasuse näitajat vesihaljast tarna, mustjad pähikud liigile omaselt rippu.
Aruselja. Vanast pihlapuust mööda ning heinamaa ja Laevametsa vahelt piki sihti loodesse. Sihi otsas helendab valguslaik. Maapind laskub. Poolsaareneemiku mets tükeldub järsult hõredaks männi-kadaka vesiseks niiduribaks. Selle taga avardub kõikjale ümberringi lagedus. Justkui oleks mereranda jõudnud.
Siin ta on, Pihla soo. Eemal läänes paistab kase-männimets. Too on tegelikult vaid kitsas vöönd soo ning selle taha jääva Pihla kõrgsoo ehk raba vahel. Rappa ma täna ei püüdle. Mind huvitab siinsamas lasuv soo. Muidugi pidanuks tulema suvisel õitseajal, ent siin leiduvatest taimedest saab aimu praegugi. Kui hapu raba kipub mu jaoks natukese igavavõitu olema, siis seda ei saa teps öelda lubjarikaste madalsoode kohta. Just säärane Pihla soo ongi: lubjarikas. Siitsamast lubjaklibusest seljandikust lahustavad sademeveed aina tasapisi lubiainet, mis toidab soo lubjalembeseid taimi. Siinseal hõbetab lubikalehti. Pruune varsi turritavad soo-neiuvaip, harilik käoraamat ja pääsusilm.
Solberdan lõuna poole. Ette jääb porsakidurikke, igasugu tarnu (eeskätt pruunistunud peenlehist niitjat tarna), sepsikamättakesi, turbasamblal jõhvikavääte, nirusid mände segus pillirooharvikuga, vahelduseks paar vabaveelist laiku.
Päris lagesoole, kus levivad mõõkrohukogumikud, ma siiski ei lähe. Hoian pigem Laevametsa poolsele küljele, sest siin peaks leiduma raudtarna. Ennist tulles justkui olid mingid niitjad mättakesed, ent “viljapead” ehk pähikud puha pudenenud. Pigem jäid siis ja jäävad nüüdki ette ainult pruunid sepsikad. Samasugused niitjalehised-varrelised puhmikud, ent kompaktsed mustjad pead otsas selgelt äratuntavad.
Käänanud tagasi, jõuan ühele puisniitu meenutavale alale lagesoo ja kõrge metsa vahel. Küllap siit kunagi heina tehtigi või vähemalt karjatati loomi. Puurindes leidub mändi, sookaske, sangleppa, isegi kaks-kolm saarepuud. Kuusele siin nätsikus hästi ei meeldi, sestap jääb teise rindesse. Päris palju on kadakaid.
Rohustus kohtan peetrilehte, lubikat ja erinevaid tarnu. On tumerohelisi harvu lehti ja nagu vesihaljast tarna meenutavaid liblesid, on üksjagu palju koltuvaid pokusid. Nonde viimaste pähikud on küll lagunenud, ent tundub, justkui on tegemist eristarnaga, mis peaks Hiiumaal igati tavaline liik olema.
Kes aga Hiiumaal teps tavaline pole, on raudtarn (Carex davalliana). Kaua aega teati Hiiumaal vaid ühte leiukohta, nüüdseks on leiutäppe siginenud Kõpu poolsaarele ja on ka Kesk-Hiiumaal. Ehk siis siin, Pihla soo servas. Siin nemad tõesti on. Mitmeid niitlehiseid-niitvarrelisi mättakesi, otstes pruunistunud, allosas veel rohelised. Pähikud on küll peaaegu täiesti lagunenud, siiski veel mõni üksik tume, veidi tagurpidi konksjas põisik aitab kindlust saada: raudtarn! Ühel puhmikul on pähikurootsud veidi teistmoodi, siledad – küllap isastaim. Raudtarn on nimelt kahekojaline: eraldi kasvavad emas- ja isastaimed.
Raudtarn armastab niiskuse kõrval väga ka lupja. Sestap just säärane sooserv talle hästi sobibki. Küllap tasuks teda otsida ka Kõpu allikalistelt-lubjastelt soolaikudelt, kui levikukaart sedasi väidab.
Kuigi raudtarn ei hiilga just teab mis iluga – pole värvilisi õisi ega midagi, on ta siiski tähelepanuväärne taim. Seda eeskätt oma leviku tõttu. Saaremaal ja Mandri-Eestis on ta suisa tavaline. Siiski vast mitte nii tavaline kui varemalt, sest paljud raudtarna kodupaigaks olnud lubjarikkad sooalad on kuivendatud-maaparandatud. Tegelikult on raudtarn Kesk-ja Lõuna-Euroopa asukas, kellel kaugel Põhja-Eestis on imelik eraldi levikulaik. Näiteks juba Kagu-Eestis ta peagu puudub, Lätis on haruldane. Hiiumaagi kipub osaareaali servale jäädes raudtarnavaene olema. Siit üle Läänemere Rootsi pole ta aga üldse suutnudki levida.
Nõndaks. Linnuke kirjas, raudtarn Hiiumaal nähtud! End tagasiteele asutades märkan sel soisel puisniidul üht näsiniinevitsa. Edasi Laevametsa all jagub näsiniint juba palju. Samblal haljendab jänesekapsaid ja sinilillelehti.
See seljandik on ikka õige kitsuke, sest juba paistab teiselt poolt valgust. Seal on Loopsoo, mille servas läiklev suurvesi loob täiesti järvekalda vaate. See kahe soo vahele kiilunud kõrge metsaga seljakuriba on Hiiumaa looduse üks kontrastsemaid kohti. Nii maastikuliselt kui ka taimestiku poolest.
