Tapio Vares Üks selliseid kohti asub Loopsoo ja Pihla raba vahelise seljandiku lääneservas. Ei, päris laialehist metsa siin säilinud pole. Siiski, üks teise rinde jalakas oma nooremate järglastega annab lootust, et tulevikus mändide-kuuskede sekka ka jalakapuid sirgub. Metsa all punetab vilju näsiniin, kohtab kevadist seahernest. Ka laialehist neiuvaipa on.
Liivase männipõndaku järel tuleb eelmisele sarnast tüüpi mets. Ikka kuused-männid, leppa-kaske, tagapool juba tarnasoiseks lehtpuupadrikuks vajudes. See metsatukk padu ja langi vahel on imelikult hõre, pisikeste väludega, justkui kunagine puisniit. Siingi jääb ette näsiniini, eriti palju veel pisikesi. Jagub kevadisi seaherneid, piibelehti, sinililli, lillakat, vill- ja seaohakat, pilliroogseks kiskuvas osas juba suisa ubalehte.
On ka hulk käpalisi. Kuusevarjukamas osas pruunikaid pesajuuri, siin-seal natuke ööviiulit, nätskemal maal täpitab lehti vööthuul-sõrmkäpp. Täiesti mõõdutundetult vohavad aga laialehised neiuvaibad. Kõik kohad on neid täis. Säärast rikkalikku kasvupaika näen esmakordselt. Enamasti kerkivad siin üksikud viljunud varred, aga on isegi kaks kogumikku. Ja üks hilistunu veel suisa õitseb, ehkki kalender näitab juba mihklikuu üheteistkümnendat päeva. Õievaeses metsas näivad need rohelise-lillakirjud õied õige silmapaistvaina. Aga näe, seal üritab üks samasugune hiljaks jäänu – kuldvits – teda üle trumbata.
Tegelik põhjus, miks sellesse kaugesse metsa matkasin, on kuldking. Kirjelduse järgi kasvavat siinkandis mõni selle kauni orhidee puhmik. Ah et õite jaoks on juba ammu hilja – tühiasi! Aitab ära teda tunda lai ja vaoline lehestikki. Kuid laialehine neiuvaip, kes siin kõikjal vohab, ajab mind segadusse. Näe, kuldking! Ei, see on neiuvaip. Näe, terve kuldkinga kogumik! Kah mitte, ikka neiuvaibad. Rohkete longus viljakupardega varred ei jäta eksimisvõimalust. Aga ehk võib mõni vegetatiivne taim kuldkingaks osutuda? Nende kahe orhideeliigi lehed on lausa ärritavalt sarnased. No aga kuldkingad kasvavad sageli ikkagi pundardena koos, pealegi on neile iseloomulikud ühe-kahe kupraga varred. Midagi sellist paraku kusagil ei paista, ehkki mets sobiks kuldkingale ideaalselt. Pole siis ikkagi see õige kuldkingamets? Või otsustasid kuldkingad kõik laialehisteks neiuvaipadeks moonduda?
Olgu siis pealegi see siin neiuvaibamets. Tore koht igal juhul. Kuigi põdrakärbeste ohtrus on lausa tappev. Neid langeb kõndijale lõputult peale, et siis ruttu riiete alla ja peakarvadesse pugeda. Nii et pigem hoopis põdrakärbsemets on see siin.
