Teel Brightonist läände astusime Goring-by-Sea nimelises jaamas rongist maha. Taamal kummus Highdowni mäekuppel. Selle lõunanõlval kutsus pikemalt ringi käima rikkalik kaunis aed.
Olnuksime kui Vahemere ääres, sest kõikjal igirohetasid iilekstammed, loorberipuud, laiutasid vahemere lodjapuud ja mürt, pilku püüdsid punaste tüvedega Kreekast pärit värdmaasikapuud. Milleks need inglased karjakaupa üldse kuhugi Lõuna-Prantsusmaale trügivad, kui ehedat vahemerelist taimestikku vohab neil endilgi! Siiski peaasjalikult vaid istutatult. Üldjoontes valitseb Lõuna-Inglismaal Kesk-Euroopa laialehine metsavöönd.
Ülevalt Highdowni kupli laelt avanes vaade künklikule, üllatavalt metsasele maastikule. Ent siingi ei saanud iilekstammedeta läbi: mäel kasvab neid maaliline rühm. Üldiselt aga peale 1987. aasta suurtormi laastamist sinna uusi puid juurde ei istutata, sest ringvalliga muistne linnuseala on tähtis arheoloogiline paik.
Mäe nõlvule jagus metsa aga küll. Võõrliigina metsistunud mägivahtrad ja noored iilekstammed, ülejäänud kohalikud: luuderohuste tüvedega saared ja põldvahtrad, lisaks viirpuud, ligustrid, verevad kontpuud, sarapuud, naastulised kikkapuud, kibuvitsad ja kuue jala kõrgused astelherne (Ulex europaeus) põõsad. Viimane on iseloomulik Euroopa lääneserva liik. Eemalt vaatad, et imelikud kadakad, ent lähemal osutuvad need roheliste astelde hunnikuks. Mõned hilistunud liblikõied kollendasid veel põõsail.
Siinseal losutasid ogalised kitsemurakaväädid, millel küpsenud magusad viljad kõlbasid süüa, olles paraku mingi veidra kõrvalmaitsega.
Kagu-Inglismaal ringi liikudes jäi mulje, et sealsed metsad pole nii hullusti võõrliikidega risustunud kui Kesk-Euroopas. Ei kubisenud seal robiiniaid, polnud näha jumalapuid. See, et iilekstammed kipuvad metsistuma, on aga isegi tore. Nende loodusliku levila põhjapiir asub ju üsna lähedal, Prantsusmaa läänerannikul. Lõunapoolse Euroopa liikidest on veel laialdaselt istutatud näiteks harilikku kastanipuud ja metsistub harilik loorberkirsipuu.
Õhtupäikse puna valas iilekstammed oma sooja valgusega üle ja tekkis nii väga vahemereline tunne. Ja eks sa näe: mäe lõunanõlval kulgesidki veinipuude read. Lõunavaadet raamis sinimeri. Vasemal, idas, turritas kaljurant, mis kannab nime Seitse õde. Paremal paistis kaugest hägust mingi kõrgendik. Küllap Wighti saar. Lähipäevil kavatsesime sinnagi jõuda. Wightil vohab iilekstammesid iseäranis rohkelt.
