Tapio Vares Lõpp-peatus. Lappasin ruttu kaardi välja, et leida tee sadamasse. Portsmouth näis kuidagi hirmus suure majaderägastikuna, tellishoonete stiil mõjus miskipärast ameerikalikuna. Igatahes tundsin end seal õhtueelses võõras linnas kodutu hulgusena. Ei meeldi mulle suured linnad mitte üks raas.
Nagu Inglismaal tavaks, tuldi ruttu abi pakkuma. Noor naine lapsevankriga küsis, et kuhukanti, mida otsite? Wighti saarele tahaks – kostsin mina. Juhatas, et näete, siitsamast ümber nurga lähete sadamahoonesse ja saate laevale. Olete autota, eksole? Sellest sadamast väljuvad vaid jalgsireisijatele mõeldud katamaraanid.
Sama hoone katuse all asub ka rongijaam. Laeva väljumiseni jäi vaid kakskümmend minutit. Pilet kõigest paarikümneminutilise sõidu eest oli krõbe kaksteist naela.
Pardale astudes valdas mind suisa reisiärevus. Nii äkitselt käis kõik: pääseme kähku suurest linnast ja seilame ära saarele. See poole Hiiumaa suurune maalapp on ikka õige saar. Suurbritannia lahmakas mõjub pigem mandrina.
Astusime kaile. Ent tegelikult polnud me veel teps Wightil. Saar oma Ryde’i linna majadega jäi õige kaugele. Kogu suur sadamahoone, parkla ja rongijaam on kõik ehitatud raudtaladele loksuva mere kohale. Kummaline tunne valdas. Päriselt ei saaks justkui sellist asja olemas olla. Selle suurehitise põhjuseks on, et meri on siin väga madal ja mõõna ajal paljastub põhi kaugele välja. Nõnda andis päris pikalt nüüd mööda laudteed saareni kõmpida.
Ryde’is suunasid viidad Public Sea Pathway’le ehk avalikule rannarajale. See siksakitas majade vahel, ent mereni ei tahtnud teps keerata. Jälle tuldi omal algatusel abi pakkuma: “Mere äärde tahate? Vaadake, saja jardi pärast keerake ära. Merel on parajasti mõõn, hea seal jalutada.”
Puudevaheline rada keeraski paremale. Meie saatjaks sai väike oja. Milline rikkalik lopsakus siin valitses! Hämardumises tabas silm sulglehiste kaukaasia tiibpähklipuude rühma, lisaks tammesid-saari-mägivahtraid. Puudel rippus luuderohtusid. Ripptarna igihaljad puhmad. Lülilised raitosja (Equisetum telmateia) varred küündisid nabani. Igihaljas alusmetsas sirutusid loorberkirsipuud kahekümne jalani, noored loorberid kümne jalani. Mis õnnistatud atlantiline kliima – laseb säärasel eksootikal vabalt vohada isegi viiekümnendal põhjalaiuskraadil!
Rand valmistas aga pettumuse. Puudepadrik ja tarad trügisid otse märgliivase mõõnarannani. Väina taga süttisid Portsmouthi ja teiste asulate tuledekogumikud. Ei jäänud muud üle kui samas paadisadama taga katkisest traattarast üle ronida ja golfiväljaku servas telkima jääda. Telk sai otse loorberipuu alla. Kõrval valendasid-roosatasid naapoli alpikannide õied. Nagu Itaalias puha! Õhtu oli samuti lõunamaiselt sume-soe. Ehkki juba oktoobrikuu keskpaik.
– – – Järgmisel hommikul astusime Ryde’i linnas merel asuvast jaamast saabunud rongi. Ostsime pileti lõppjaama Shanklinisse. Vanasti läks raudtee sealt veelgi edasi, ent nüüd on rööpad üles võetud. Üks kõrvalharu töötab muuseumraudteena – tollel liiguvad aururongid. Siinne liinirong nägi aga välja nagu vanaaegne metroovagunite rida. Vist ongi Londoni metroost pärit. Vagunitel on puidust aknaraamid ja uksed. Vedrusohvad asetsesid piki aknaaluseid. Rongi katuselt koorus värvi.
Sõit läks tükati õige palju kõikudes, rattad lõksutasid nagu veel paari aasta eest Eesti raudteel. Maastik oli kah üsna Eesti sarnane: karjamaad ja võsaribad, ent määratult tammerohkemad. Künkad viisid mõtte Lõuna-Eestile. Oli natukese veider tunne sõita rongiga mööda väikest saart. Eriti unenäoline oli too Ryde’i vaiadel mere kohal jaama suunduv lõik. Veneetsialik kuidagi.
Kuigi väike saar, jagub Wightil inimasustust õige tihedalt. Üks linn ajab teist taga ja rahvast oli rongis tublisti. Jõudsime Shanklini lõppjaama. Siin pidime bussile kõmpima. Eesmärgiks oli saare lõunarannikul asuv paljukiidetud kliimakuurort Ventnor.
