Arvo Tarmula / Lääne Elu Laagri korraldaja, Eesti päästekoerte ühingu liikme Ain Lauritsa sõnul on laagrisse tulemas ligi 30 koera ja koerajuhti Eestist, Lätist ja Soomest.
Nelja päeva jooksul pannakse koeri proovile eri olukordades – harjutatakse otsimist maastikul, pimedates keldrites, varingul jms. Lauritsa sõnul kasutatakse harjutusalana peamiselt Tahkuna kaitserajatisi, laagriplats on militaarmuuseumi kõrval.
“Kuna ümberringi on populaarsed marjametsad ja turismiobjektid, palume inimestelt mõistvat suhtumist,“ ütles laagri korraldaja. Tema sõnul ei tasu ehmatada kui koer ajab marjulise segi kannatanut etendava inimesega ja jääb tema kõrvale haukuma. Selle vältimiseks oleks kõrvalistel inimestel kõige parem harjutusalasid vältida.
Päästekoerad otsivad kadunud marjulisi
Eestis tegutsevad päästekoerte rühmad Tallinnas, Tartus ja Läänemaal. Päästekoerad on koondunud kahte katusorganisatsiooni – Eesti päästekoerte ühing ja Eesti otsingukoerte klubi.
Päästekoeri kasutatakse kadunud inimeste otsingul, Eestis tuleb koertel enamasti otsida metsa eksinud seenelisi-marjulisi.
Päästekoer pole politseikoer, kes jälgede järgi inimesi otsiks. Jälje– ja päästekoeral on põhimõtteline erinevus: jäljekoer võtab konkreetse inimese lõhna järgi jälje üles, päästekoer aga otsib nahalt eralduva ja õhuvooludes leviva lõhna järgi elusat inimest.
“See tähendab, et päästekoer ei otsi metsast surnud inimest,” selgitas koerajuht Ain Laurits. Ta lisas, et kui päästekoer on leidnud kannatanu, siis jääb ta koerajuhi saabumiseni kannatanu juurde haukuma, nii leiust märku andes. Reeglina kannab päästekoer tööd tehes eredavärvilist töövesti.
“Eestis on enamik otsinguid maastikuotsingud, näiteks metsa eksinud inimese otsimine. Mujal maailmas kasutatakse päästekoeri aga varingute ja laviinide korral, kus on vaja üles leida just elav inimene,” selgitas ta.
Koera õpetamiseks kulub paar aastat
Kõik Eestis tegutsevad päästekoerad kuuluvad eraisikutele, kes neid oma vabast ajast ja huvist välja õpetavad. Vajadusel ollakse valmis politseile või päästjatele appi minema.
Lauritsa sõnul kulub päästekoera väljaõpetamiseks vähemalt kaks aastat ja igast koerast päästekoera ei saa. “Nii nagu inimestel, mängivad koertelgi rolli geenid ja kasvatus,” ütles ta.
Ain Lauritsa sõnul pole päästekoerte puhul koera tõug määrav, küll aga peetakse teatud tõugu koeri sobivamaks kui teisi. Nagu näiteks labrador, kuldne retriiver, saksa ja belgia lambakoer, bordercollie.
Tõust olulisemad on muud parameetrid. Sobivaim on keskmist kasvu koer, sest liiga väikesel on maastikul raske liikuda, liiga suur aga võib kannatanut oma suure koguga hirmutada. Loom ei tohi olla agressiivne, muidu võib kannatanut hammustada, ega ka arg, lastes end häirida mürast ja võõrastest inimestest.
Peamine on päästekoertel kõrge mängumotivatsioon — mäng on see, mis koera tegutsema paneb.
Ain Laurits ütles, et mida varem hakata koera koolitama, seda parem. “Ideaalne on, kui inimesel on päästest juba aimu, ta võtab endale kutsika ja hakkab teda koolitama.”
Päästekoera koolitamine on pidev töö ja tähendab, et treenida tuleks vähemalt kord nädalas.
Treeninguil õpetatakse koerale kõigepealt arusaamist, et võõras on positiivne. Järgmises etapis õpetatakse koera lõhna järgi inimest leidma ja sellest märku andma.
KAIRE REILJAN
