Kärdlast tulev kukitsarada viis üle kraavi suuremale teele, mis lõppeb Autobaasi ranna servas. Vaade avardus tulikakollasele niidule, helevalgele liivaribale ja tumesinisele meretriibule.
Punavad-valevad lehmad ammusid mere taustal. Samasugune pilt avanes veel ka 1996. aastal. Hiljem karjatamine lakkas. Nüüdseks on loomad jälle ilusasti peal ja niidu ilme taas nagu muiste: roostik on tagasi tõrjutud.
Raja äärde jäi soolaik. Põikasin igaks juhuks, soovõhalootuses, sinna, ent leidsin vaid soopihlu. Lisaks huvitavaid kollaste õienuttidega taimi. Tegemist on metsvitsa perekonda ja nurmenukuliste sugukonda kuuluva ussilillega. Hiiumaal peaks ta tegelikult tavaline olema, Saaremaal aga haruldane. Nagu kukits, on temagi väga suure levilaga, ulatudes Euroopast Ida-Aasiani ja vohades laialt Põhja-Ameerikaski. Igatahes see pikkade nooljate lehtede ja pajuurbi meenutavate kollaste õisikutega sootaim on õige pilkupüüdev tegelane.
Aina edasi kulgev vetruv laudtee tegi tunde nagu hüpleks vedruvoodil. Järgmisel päeval tagasi vedrutades võttis see jalad lõpuks paraku üsna läbi.
Männikualune muutus väga lopsakaks. Niiske maapind ja ojanire toitsid laiuva sõnajala padrikut. Silma jäi ka mõni saluheina punt. Tundub, et see ilus kõrreline polegi Hiiumaal teab mis haruldane. Kõrgeim hõre õisikupea ulatus mulle lõuani. Seegi taim levib väga laialt üle põhjapoolkera: nii Euraasias kui Ameerikas.
Sild viis üle Tareste oja. Kollased võhumõõgad tekitasid kuidagi lõunamaiselt vohava meeleolu. Ent kohe pilt muutus. Algas kuiv, ammusel ajal mere poolt kuhjatud liivasäär, mida kattis kukemarjalaikudega tükatine niit. Mändide vilus laiutasid lausalised leselehevaibad. Milline kaunis pinnakattetaim!
Nood kukemarjadega niidulapid olid tõesti eripärased. Hallitas samblikke, paljastus tükati liiva. Ja kõikjal sinetas õisikunutte. Tegemist on kaheaastase lillega, nimeks sininukk ja kuulub ta kellukaliste sugukonda, ehkki välimuselt peaks pigem äiatari ja tähtpea sugulaseks. Sininukk armastab liivaseid kasvupaiku, mistõttu Eestis leidub teda peamiselt merelähedastel aladel ja maa kaguosas. Tareste liivase niidu muudab see lill iseäranis meeldejäävaks.
Kontrast liivakuiva maa ja paremal rasket kõntsahõngu uhkava roolahe vahel oli tugev. Kunagi laksus meri siin liivarannarandile, ent nüüdseks on taamal aina pikemaks kasvav Tõrvanina luitesäär siinse ranna ummuksisse jätnud. Kuid vareskaer hõbetas endiselt. Toredat vaheldust mändidele tõid neli rannatamme, kõrgeim kaheksa meetri kanti.
Edasisel teekonnal hakkas roolaht põhjakaares lõppema. Just siin kohtasin taas Rootsi kukitsat. Üht tihetihedat 4 m pikka kogumikku, veidi taimi ka teispool rada. Kaaslaseks madalat hõredat rohtu ja härgheinu. Kukitsad trügisid mustikateni, ent nendega koos kasvada siiski ei taha. Liivapinnas oli suisa purukuiv. Kuid ehkki eelistades niiskemaid paiku, said kukitsad siingi hakkama. Selline kukitsate lehevaip mõne valeva “õiega” lõi erilise meeleolu. Erilise seetõttu, et taolist pilti näeb meie looduses ju nii harva. Ikkagi siin levila lõunapiirile jõudev põhjamaine taim, üks veider rohtne kontpuu.
