Tapio Vares Pealtnäha on taimeaed väike, ent ikka jälle sunnib see külastajat siunama: oli mul siia nüüd tarvis tulla, on mul kõiki neid taimekesi üldse vaja… Paraku peab kohe tõdema, et on küll, sest kui kohe seda haruldast liblet või toda huvitavat puhmikut ära ei kraba, jääb pärast üle vaid kahetseda. Ja imestada, kuidas seni ülepea ilma selleta elada on suudetud?!
Mulle endale meeldivad eeskätt ikka suuremad tegelased, nagu puud või vähemalt põõsad. Need kasvavad enamvähem isetahtsi, ei nõua rohimist, kui ehk vaid tüve ümbert pisut katkumist. Kuid Mareti taimeaias saad tuttavaks üha uute, samas ka natukese ära unustatud vanade rohttaimedega. Eks eeskätt lilled ja muud säärased olegi Mareti armastus ning seda kirge jagab ta ka neile, kes taimeaeda tulevad. Ja paratamatult hakkab see külge.
Sattusin üle mõne aja Käinasse ja põikasin ka taimeaeda. Maret lausa pakatas uudistaimeuudistest: “Kas sul see juba on? Aga no see on sul juba kindlasti ammu? Ah, polegi? No siis vii see kindlasti minema, sul seal sooservas peaks see edenema!”
Küll ma põtkisin vastu, et ei-ei, kuhu ma panen, ei jõua ma rohida kogu seda taimearmeed ja nii edasi. Pealegi, ma tulin lihtsalt küsima, et kas maailmas on üldse olemas kollaseõielist floksi? Ema mõtles täna hommikul sellise soovi välja. Maret ei jäänud võlgu. Et püsikuna küll pole, ent suvelillena olla kollane floks täitsa olemas, pole sa üldsegi esimene, kes säärast asja küsib. Kollast floksi siiski esialgu seal polnud ent jagus muud. Näiteks põneva nimega kõrreline mehhiko muulahein. Pealtnäha üsna suvaline, ent nimi otsustas asja. Tegelikult mehhiko muulahein Mehhikos ei levigi, küll aga laialt USAs ja Lõuna-Kanadas.
Poetasin, et varjulisse metsaalusesse tahaks midagi igihaljast. Kohe oli pakkuda kaks vana Eestis tuntud pinnakattetaime. Varjukivirik pärineb Pürenee poolsaarelt, ent on Eestis hästi kohanenud. Siberi valdsteinia saavat aga hakkama suisa kuival kasejuurel. Siiski olla tegu liigagi nobeda levijaga ja seda ma vist oma puisniidumetsa istutada ei tihka. Talvehaljas valdsteiniavaip oleks küllap väga pilkupüüdev, ent arvatavasti ohtlikult invasiivne.
Kuid see polnud veel sugugi kõik. Järsku tundus, et lihtsalt pole võimalik sinna maha jätta mõningaid Aasiast pärit lilli, nagu meie lepiklille sugulast, Hiinast pärit igihaljast Davidi lepiklille, roosat priimulat ega valgekellukalist longus metsvitsa, rääkimata Ohhoota mere liivarandadelt pärit hõbeja lehestikuga randmertensiat ja veel üht-teist.
“Näh, sedakorda polegi just väga palju pakkuda, sa peaksid millalgi sügisel ikka veel tagasi tulema,” arvas Maret.
Ohkisin, et küllalt! Aga ju uudishimu sinna mõne aja pärast jälle tagasi meelitab. Väiksele taimeplatsile, kust liigub läbi Hiiumaa kõige rikkalikum eksootiliste liblede valik.
