“Tuttuus!” – kas pole juba üksi kirjapildiliselt ilus sõna!
Aga just seda ta on: valge, toonitud klaasidega, peaaegu liugleva uksega, iseeenduva astmelauaga. Meie linnal on uus invabuss!
Vähe on Eestis väikelinnu, kes võivad päris oma invabussiga kelkida, aga meil on see juba teine. Vana punane ja traktorihäälne lihtsalt väsis ära. Et olen invabussi kunde juba aastaid, võin öelda, et – ta vananes lausa mu silme all.
Tegelikult oli ta ise ka “inva” juba sündimisest saadik: tuli meile sootuks ilma astmelauata. See sai aja jooksul talle külge-keevitatud, aga siis kitsuke ja õbluke, maksimum jalanumbrile 34. Talvel kogus see tänavatelt lund ja bussijuht pidi seda aeg-ajalt puhastama. Salongis oli nii vähe ruumi, et isegi tervete jalgadega inimesel oli raske pikemat maad sõita, sest istmete vahed olid väikesed, jalgu liigutada enam ei saanud, kui sa kord istmele olid potsatanud.
Bussil oli ka üks eelis: kui istmed välja võtta, võis see korraga peale võtta kaks ratastooliinimest. Saatjad ka. Aga rohkem rahvast siis enam ei mahtunud. Elu aga on näidanud, et kahte ratastooliinimest pole kunagi vaja olnud korraga punktist A punkti B toimetada.
Tõstukid on mõlemal. Eelmise bussi tõstuk oli küll nii paigutatud, et bussiga sai vahel suuri asju asutusest asutusse või mujale teisaldada. Näiteks on mitmeid kordi toodud kultuurimajast elektriklaverit Ave vita!sse. See lõbu jääb nüüd ära. Kuid üks ratastooli-inimene võib rahulikult koos teistega reisile või piknikule või supelranda minna. Kohtade arv sellest bussis ei muutu.
Mõlemas bussis on kaheksa kohta ja bussijuhiks ikka väsimatu Enno Tuulik, kes enam ei pea iga ukseavamise pärast rooli tagant välja tulema, et abitule (näiteks mulle) ust lahti teha. Salongi sisenemiseks on abitule (näiteks mulle) paremal väike post või sambake, millest saab enda bussivinnamisel haarata – Ennol pole vaja abitukest (näiteks mind) kas käest tõmmata või tagant lükata.
Salongis on avarust, istmete seljatoed on reguleeritavad (punases bussis pidi terve sõiduaja “valvel” istuma), jalgadel on ruumi, kui sa just oma kohta bussijuhi seljataha ei vali.
Mul oli au – ja seda täiesti juhuslikult – olla kolmapäeval esimene uue-bussi-tellija: ta toodi saarele alles teisipäeva õhtul.
Nüüd pole muud, kui soovida Enno Tuulikule jõudu ja hoolt nii uue bussi kui inimeste kantseldamisel, bussile aga vastupidavust. Toredaid sõite mõlemale! Arvan end siin kirjutavat kõigi bussikasutajate nimel.
Suur tänu linnavalitsusele, kes tõesti-tõesti on osutanud erilist ja mitteformaalset hoolt ja tähelepanu nii puuetega inimeste kui ka töötute ja muude abivajajate suhtes. Nagu alguses ütlesin, nii kordan ka lõpus: vähe on omavalitsusi Eestis, kus oleks oma, eraldi ja soodsa kilomeetrihinnaga buss abitute teenindamiseks.
Muide, arvata on, et nüüd tõuseb ka sõiduhind. Siinkohas mõned küsimused ametnikele, mis huvitavad ilmselt kõiki lugejaid-maksumaksjaid: Kui palju uus buss maksis? Mis vanast bussist saab? Kui vana maha müüakse, siis kui kallis uus buss tuli? Millised on olnud linna väljaminekud üldse näiteks selle aasta esimese kolme kuu jooksul? Mida on veel soetatud? Mida ehitatakse? Mida on plaanis veel osta (printeri-värk on lehest küll juba läbi käinud, aga veel)?
Enam läbipaistvust – inimesi huvitab kõik väga. Ja juba enne, kui nad sündinud fakti ette pannakse. Antud juhul on see fakt muidugi valge, toonitud klaasidega, peaaegu liugleva uksega, ise-eenduva astmelauaga.
Lehvitage meile, kui möödumas näete!
AVE ALAVAINU
invabussi kasutaja
