Eesti on pindalalt küll väike, ent taimestikuliselt vägagi eripalgeline ja vahel võib siin ootamatult endalegi teha üllatavaid leide. Näiteks augustikuus Paliveres.
Palivere on tore männimetsane kant, Läänemaa kohta harjumatult mägine. Kaunid kohad on seal looduslik amfiteater Kuliste aasal ja oruvaadet pakkuv Pikajalamägi. Üle endise raudtee leidub suisa luitemännikut mustikatega.
Just seal, Taebla jõe oruveerul jäi mulle ette üks imelik põõsas. Paar tolli pikad tumerohelised lehed tegid temast täitsa arvestatava ilupõõsa. Lisaks mõned sinised viljad, mis ma kohe kaasa noppisin, et Hiiumaal maha külvata. Mis liigiga tegu? Alateadvusest ujus esile nimi sinine kuslapuu.
Alles järgmisel päeval kodus sain raamatute kallale jälgi ajama. Vist jah, sinine ehk balti kuslapuu (Lonicera caerulata). Või metsistunud tatari kuslapuu? Kuid ei, viimase viljad peaksid olema erepunased (harva kollased). Sel Palivere põõsal aga sinised mis sinised. Seega sinine kuslapuu. Põõsas, kes näiteks Hiiumaal ja Kagu-Eestis puudub looduses täiesti ja kui teda neis paigus istutada, siis on tegu võõrliigiga. Sinise kuslapuu kasvualad jäävad Lääne- ja Kesk-Eestisse. Leidub üksikuis paigus ka Alutagusel ja Saaremaal.
Sinise kuslapuu üldareaal ulatub Läänemere äärest Valge mere, Siberi, Kaug-Ida ja Kaukaasiani. Saaremaal jõuab sinine kuslapuu seega siis oma levila läänepiirile?
Seda toredat põõsast võiks meil haljastuses märksa enam kasutada. Kuid vaevalt ta eriti populaarseks saab. On tal ju näiteks konkurent söödava kuslapuu (Lonicera caerulata var. edulis) näol, kes on lisaks ilupõõsale ka üsna väärt marjapõõsas. Sinise kuslapuu viljad on kergelt mürgised.
Palivere kuslapuu viljad tundusid seest kahtlaselt seemneteta olema. Näis, kas tärkab neist Hiiumaal midagi. Siin, sinise kuslapuu levilast väljaspool.
