Enamasti on Hiiumaa minu jaoks just täpselt paraja suurusega, aga mõnikord ta tundub ka liiga väike. Siis tahaks käia mõnes suuremas kohas, kus keegi mind ei tunne. Ja mõnikord ta tundub ka liiga suur, siis tahaks tulla Vilsandile. Siin tunnevad mind muidugi kõik, sest olen siin elanud. Lausa kolm talve. Ja talvel, teadagi, tõmbub see elanikkond siin hoopis koomale. Või igatahes tõmbus, toona, kui talved olid veel natuke rohkem talved ja ikka oli talves mõni aeg, kui polnud ei jääd ega vett, ei pääsenud saarele ei paadiga ega jala, ja see pisike kaljunukk koos kõigi oma elanikega muutus nagu laevaks. Meeskond polnud suur. Ühel talvel viis, teistel pigem seitse hinge. Aga kui talve ei tulegi, “postipaat” käib, nüüd küll rohkem vallapaadi nime all, aga mina jään ikka vana nime juurde –, kes neid hingi siis loendada jõuab! Ühed tulevad, teised lähevad.
ja