Oli hea talv. Libedus ja pidevad tõvestavad viirusepuhangud olid küll selle kaasnähe, ent siiski. Polnud lumeuputust, polnud suurt pakast.
Samas said mandri kõrgustikel suusahuvilised end välja elada. Eestil on omad lumised mäestikud!
Kraad kõikus pidevalt nulli lähedal, samas polnud taimedele halvasti mõjuvat liigset sooja. Näiteks 2007 jaanuaris oli nii soe, et põõsaste pungad puhkesid, siis aga järgnes üle 20 külmakraadiga veebruar. Tänavu selliseid äärmusi polnud. Oli nii ühtlaselt mahe, et kuskil Sõrves oleks vist suisa kanaari datlipalmid ellu jäänud (taluvad -5). Muide, kanaari datlipalmid talvituvad vabas õhus näiteks Norra lääneservas, tänu Golfi hoovuse otsesele mõjule. Meil kahjuks sellist talvist ahju külje all pole, peame leppima kaudse mõjuga. Kord on siin Golf peal ja Siber all, siis jälle vastupidi. Sellised need meie talved tavaliselt on. Kuid tänavu oli pea kogu aeg Golf peal. Haruldaselt stabiilne parassoe talv tõesti jah.
Kesk-Hiiumaal asuv Nõmba on üldiselt üks üsna külm koht. Kui siin talveööl selgineb, siis sageli võib kraadinäit sarnaneda mandri sisealadega. Sedakorda oli talv aga pigem pilvine. Talve miinimumid mõõdeti 18 kraadi (Kuusiku) kuni 20 kraadi (Väike-Maarja) kanti. Nõmba kõige külmem ööpäev oli 6. jaanuaril: öösel selge taeva all -13, päeval -10 kraadi. Järgnevad kuud ootasin sellise “niru” rekordi löömist, ent tundub, et vist nii jääbki.
Kahju, et ilma kunagi pikemalt ette ei tea. Tagantjärgi targana oleksin võinud pea kõik oma vahemerelised potitaimed rahumeeli maha kaevata ja kevadet ootama jätta. Muist mullu maha istutasingi. Ja talvitumistulemused õues on lausa vaimustavad. Tänavuse vahemerelise talve järel on ilusasti haljad sellised hellikud nagu vahemere lodjapuud (Viburnum tinus), värvitamm (Quercus coccifera) ja laialehine fillüürea (Phillyrea latifolia). Iilekstammedest (Quercus ilex) ei maksa rääkidagi. Nemad on mul seni lumealustena vastu pidanud, nüüd polnud lund vajagi.
Esmakordselt jäi talveks õue ka itaalia ehk ahtalehine käokuld (Helichrysum italicum). Oli teine juba liiga suureks paisunud ja sauna talvituma jätsin vaid ühe väikse pistoksataime. Käokuld sai liivmullalise künka otsa, et igal juhul vältida liigniiskust. Tulemus? Ei julge kohe uskudagi. Väidetavalt taluvat see poolpõõsas vaid kuni kümmet miinuskraadi. Igatahes on võrsed ja lehed endiselt elastsed ja hõbehallid, lõhnates kana-karri järele, ka okste koos on terve. Kui itaalia käokuld suudaks meil sagedamini talvituda, oleks tegu ühe mu lemmikuga. See iselaadselt lõhnav, valge-hõbelehine ja kollaste korvõisikutega poolpõõsas on aga väärt, et ületalve katsuda pidada kasvõi potitaimena.
Sellise leebe talve järel on kõik aiaasukad ilusad. Kõik viigipuude vitsad, teravalehised iileksid, pontose rodod, loorbernäsiniin, loorberkirsipuud, tšiili araukaaria, enamvähem ka karuspalmid. Kui kõik talved sellised oleks, mis siis viga eksootilist aiandust edendada!
Üllatavalt nõrgaks osutus aga loorberipuu. Mullune talv võttis hilisügisel maha istutatud puukese pea maani maha (rekord oli -23). Kuuma suve jooksul viskas känd üle jala kõrguse võsu. Ometi suutis tänavune tühine
-13 kraadi loorberi lehed suurel määral pruunistada. Seega on loorber õrnem isegi vahemere lodjapuust. Muide, viimast kasvatatakse üsna edukalt suisa Kesk-Euroopas, Tšehhi aedades.
