Ometi võib just selline väike valik olla nagu liblika tiivalöök: vaevumärgatav liigutus, millel on tagajärjed palju kaugemal. Küsimus pole ainult maitsenaudingu saamises, vaid selles, kuidas me elu oma saarel üleval hoiame. Ja jutt ei käi vaid kuklist. See võib olla ükskõik milline kohalik kaup või teenus.
Hiljuti tuli Saaremaalt kurb uudis, et Karja Pagar paneb uksed kinni. Nende tooteid ei osteta enam piisavalt ja suurte kettide hinnasurvega ei suudeta võistelda.
See on ühe ettevõtte lõpp, aga ka märk laiemast muutusest.
Iga kord, kui võtame poeriiulilt mujalt toodud, aga odavama, kaugemalt toodud kauba, hääletame oma rahakotiga. Küsimus ei ole ainult hinnas, vaid selles, kas meile on oluline, et leib või kukkel oleks tehtud siin, meie oma saarel.
Vastlakuklit hammustades ja keelega huultelt vahukoort limpsides tasub mõelda, et elu saarel ei püsi iseenesest.
Kohaliku toote ostmine ei ole pelgalt emotsionaalne otsus. See on päästik kohaliku elu hoidmisele.
Ost tähendab pisikest hooandmist, et kukli või leiva teinud inimese töökoht säiliks. Palgast tulevad maksud omavalitsusele, mille eest remonditakse teid, lükatakse lund ja makstakse toetusi.
Kui meie ise ostame kohalikke tooteid, saab neid saata ka mandrile. See jälle on omamoodi reklaam Hiiumaale – iga suutäis on kui kutse tulla saarele. Ja kui tullakse, tuuakse siia tulu. Kõik on katkematu ring, mida tuleb koos hoida.
Vastlakuklit hammustades ja keelega huultelt vahukoort limpsides tasub mõelda, et elu saarel ei püsi iseenesest. See püsibki siis, kui me otsustame, et tahame seda hoida. Vahel tähendabki see mõnekümne sendi võrra kallimat toodet, aga ka teadlikku valikut.
Sest küsimus ei ole ainult selles, mida me sööme. Küsimus on selles, millist saart me tahame.
ja