Kuid samas on ka ministri küsimuses ja hilisemas kommentaaris, et kuhu taoline isiklikuks minev jauramine viib, oma tõetera sees. Seda küsimust võiks ta muidugi küsida ka endalt. Peeglisse vaadates. Ja mitte ainult minister vaid enamus poliitikuid. Leidub neid ka Hiiumaal.
Taoline õel suhtlemine ja suhtumine iseloomustab tegelikult kogu Eesti poliitilist kultuuri või kultuuritust, kuidas keegi näeb. Pea mitte kunagi ei ole opositsioon ja koalitsioon keskendunud ühisosa leidmisele vaid üksteisega auguldamisele ning teineteise süüdistamisele-takistamisele.
Hiljuti andis Maalehele intervjuu tänaseks ametist lahkunud Eesti suursaadik Soomes, Sven Sakkov. Ta rääkis loo, kuidas ühe olulise riigi saadik ei saanud aru mismoodi ajalehtedes kirjutatakse, et Soome kaalub tõsiselt NATOga liitumist, kui ükski riigijuht selle poolt ei argumenteeri. Ta siis selgitas, et Soomes luuakse kõigepealt konsensus, mitte ei hakata avalikult vaidlema. Kinniste uste taga räägitakse asjad läbi, leitakse ühine nimetaja nii paljudes teemades kui võimalik, et avalikkuse ette tulla juba ühise seisukohaga.
Sama teemaga haakub ka möödunud nädalal ERR-ile intervjuu andnud ajakirjaniku ja kommunikatsioonieksperdi Daniel Vaariku mõte, kuidas Eestis on toimunud selline naljakas pööre, et paljud toimivad lahendused on saanud sildi kui mingid pehmed ja naiivsed. Üks nendest on tema meelest läbirääkimine. Ta tõi näiteks Nursipalu juhtumi ja küsis, et mis oleks juhtunud, kui seal oleks kohe alguses olnud läbirääkija, kes on koolitatud välja läbirääkijaks, kellel on volitused, kes suudab anda mingisugused lubadusi. Paraku mindi ikkagi korralduste-stiilis suhtlemisele.
Nendele kahele mõttele võiksid mõelda kõik poliitikud enne, kui taaskord tõmmatakse käima emotsiooni-saag millega tihti saetakse omaenda istumise all olevat oksa.
auguldama <augulda, auguldab> riidlema, pahandama, noomima ▪ ma auguldasi teda Käi; siiss ma auguldas taal pee täis küll Phl.
Allikas: Hiiu sõnaraamat/ Eesti Keele Instituut
ja